Aitäh, Enn!

Enn Soosaar Foto: A.Peegel

Veebruar. Jäine tuul keerutab helbeid. Kadriorus, nagu paljudes kohtades linnas, suruvad talve algusest üha kerkinud lumevallid autosid tänava keskele alles jäänud kitsasse renni. Üksikud jalakäijad koperdavad õhtuhämaras libedatel kõnniteedel, kiirustades tuisu eest varju...

Seistes samas paigas kesk suvesooja, vaadates lastega peresid pargis jalutamas, on niisugust pilti raske ettegi kujutada. Nagu sedagi, et üks hea ja tark inimene ei helista ega kirjuta sulle enam ning sa ei saa istuda tema raamatukogus, rüübata kohvi, rääkida Eestist ja maailmast, elust ja inimestest.

Päevad venivad vaks-vaksalt pikemaks. Talv taandub, kevad tuleb. Kuid leppida tuleb ka teistsuguse paratamatusega – et telefonis ei kosta enam seda sõbralikku häält, mis ütleb sulle: «Tere, Enn Soosaar räägib!»

Just suvel istusimegi viimati Ennuga tema Kadrioru kodus. Jutt keerles ümber poliitika, kohalike valimiste, eelarvekärbete... Enn aitas mõtteid setitada. Kõnelus temaga oli alati teravas kontrastis sellega, mis ümbritseb ajakirjanikku toimetuses: lakkamatu uudistevoog, telefonikõned, koosolekud.

Mäletan mitut puhku, kui just Enn andis tagasi kõikuma kippuva pinna, et teha ühes või teises asjas õige valik. Küllap samal põhjusel leidis end tema kuulsal külalistetoolil nii sageli istumas poliitikuid, riigiametnikke, diplomaate, kultuuritegelasi. Muide, sama tegi ta tihtipeale oma artiklitega mõnes avalikus arutelus – otse öeldes – pani paika.

Olles omal ajal lähedane Lennart Merile, oli Ennus endaski, eriti viimasel ajal, midagi lennartlikku, nii kõnemaneeris kui ka välimuses. Mulle jääb ta meelde just sellisena.

Esimesed kokkupuuted ulatuvad tegelikult aastakümnete taha kooli kirjandustundidesse. Hemingway, Fitzgeraldi ja paljude teiste autorite tõlkijana jäi Enn Soosaare nimi raamatutest meelde. Tema töö oli märksa laiem ja teadmised ulatuslikumad, kui suudab väljendada kuiv loetelu mõnes kirjandusleksikonis.

Aastatel, mil töötasin kultuuritoimetuses, oli Ennust hindamatu abi, kui millegipärast, näiteks Nobeli kirjandusauhinna tõttu, kerkis toimetuse huviorbiiti mõni angloameerika või briti taustaga kirjanik, kelle kohta eestikeelset materjali nappis. Tihtipeale aitas just telefonikõne Ennule meid õigele rajale.

Kolumnistina pidasid mõned teda liiga pehmeks ja targutavaks, teised jälle, vastuoksa, otsekoheseks ja teravaks. Niisugune paradoks peidab endas hoopis teistsugust tõde – ta oli harvaesinevalt meisterlik pikkade artiklite kirjutaja, kes põimis eriilmelisi mõttekihte. Tulemuseks oli nii-öelda ühe soojaga loetav lugu täis kaalukaid argumente, fakte ja analüüsi.

Aasta alguses andis Enn teada, et on haiglas, ning avaldas kahetsust, et ei saa tulla jaanuari lõpus traditsioonilisele Postimehe arvamusliidrite lõunale. Sellest oli mitmekordselt kahju. Eriti seetõttu, et tänavune teema, poliitiline kultuur, oli ju n-ö tema teema. Üks neist valulastest, mida ta paljudes artiklites eri nurkade alt käsitlenud.

Ideid ütles ta endal olevat lausa mitme artikli jagu. Jah, kui vaid tervis lubaks neid kirja panna! Paraku tõi käesolev nädal kurva teate...

Mullu novembris AKs ilmunud essees «Oodates Nõukogude ajupesust vaba põlvkonda» kirjutas Enn Soosaar: «Minu sugupõlve silme all teisenes totalitarism demokraatiaks ja modernism postmodernismiks. Niisiis oleks meiesugustel eksitav oletada, et inimene jääbki ennast ning ümbritsevat tajuma meelevaldsena ning kaootilisena.Või et ajalugu hakkab jõudma oma teleoloogilise lõpuni. Uus põlvkond on tulemas. See tähendab uut rahulolematust, parandamise vajadust, edasirühkimist, aga ka uusi etteasteid meie argipäeva absurditeatris.»

Siinkohal meenub ka tema viimane, vahetult enne jõule Postimehes ilmunud artikkel, mis kandis kõnekat pealkirja «Euroopa Liit ei saa kunagi valmis».

Jah, lõplik pole meie maailmas miski. Kuid igavikuline ja ajakindel ometi. Nagu Ennu raamatud, tõlked, esseed, nagu ta isegi me mälestustes. Aitäh kõige selle eest!