Lugejad pooldavad eutanaasiat piinast pääsemise tõttu

Foto: Katri Karing / Corbis / Scanpix

Suurt osa Postimees.ee lugejaid paneb aktiivset eutanaasiat pooldama peamiselt soov vältida raske haigusega kaasnevaid piinu, teisalt rohutakse inimese õigusele surra ja teha seda väärikalt.

Pärast seda, kui Postimees.ee päevagallupist selgus, et tervelt 83 protsenti meie lugejatest pooldab aktiivse eutanaasia seadustamist Eestis, otsustasime küsida neilt, mis kaalutlustel ja millises vormis seda pooldatakse.

Selgus, et Postimees.ee üleskutsele reageerinud on sageli ise kokku puutunud näiteks vähki sureva inimese viimaste kuude ja muu võrdväärsega või üritavad end asetada parandamatult haige ja valudes vaevleva inimese olukorda.

«Et sellest aru saada, peab nägema inimese vähki suremise viimast otsa. Põrgu maa peal, mida iga võimaliku vahendiga pikendatakse,» leidis näiteks kommentaator R. Ott.

«Kindlasti sõltub see vähi vormist, kuid kui eluaeg lugeda armastanud inimene ei suuda enam valude tõttu millelegi keskenduda ning 78 kilogrammi kaalunud inimene kaalub surres 27 kilogrammi.... Viimane ots kestis pea kolmveerand aastat ja iga päev ta palus ainult, et surm tuleks, ning kui ta ise ei jõudnud, tegime meie talle morfiinisüste,» kirjeldas R. Ott. Sarnaseid kommentaare oli mitmeid teisigi.

Valust vabanemise kõrval mainiti teise levinuma põhjendusena inimese väärikuse hoidmist.

«Valud kannatame ravimite abil ära, aga ka inimväärikus peab surres säilima,» leidis nime Poolt kasutanud kommentaator. «Ei pea oma roojas abi ootama teiselt inimeselt - ei raha eest ega lähedaste armust.»

Õigus surra

Kolmandaks leidsid lugejad mitmel puhul, et inimesel on õigus surmale. Näiteks kommentaator Lihtne leidis, et õigus aktiivsele eutanaasiale tuleneb otseselt põhilisest inimõigusest - õigusest elule.

««Õigus elule» oleks sisutu sõnakõlks, kui sellega ei kaasneks õigust elust loobuda. Sel juhul oleks tegemist kohustusega elule, mis on aga õiguse diametraalne vastand. Seega on õigus eutanaasiale sama kaaluga inimõigus kui õigus elule, täpsemalt on selle sama inimõiguse avaldumisvorm,» kirjutas Lihtne.

Tema sõnul saavad terved inimesed teha soovi korral enesetapu, kuid ülejäänud peavad selle õiguse kasutamiseks saama kasutada arsti või «timuka» abi.

Vaesus ja kehvad arstid

Oli ka üksikuid kaugemale minevaid põhjendusi. Näiteks üks oma nime asemele kolm punkti märkinud kommentaator leidis, et kui vanur on vaene, siis on ta elu Eestis paratamatult piin, mistõttu võiks tal lubada soovi korral vähemalt elust lahkuda. «Palju inimlikum on, kui inimene võib lahkuda omal soovil ja ilma liigsete piinadeta siit ilmast.»

Sarnaselt leidis kommentaator Jah, et kuna Eestis ei suuda mitmed arstid õigeaegselt haigusi diagnoosida ja tõhusalt ravida, siis just sel põhjusel on eutanaasia seadustamine põhjendatud.

«Arstid peavad ise oma vead parandama. Kui uurida ja ravida ei viitsinud, tuleb end vähemalt üks kordki liigutada, vastutus võtta ja aidata vähemalt surra.»

Paar kommentaatorit leidsid ka, et eutanaasiat peaks lubama, kuna maailm on ülerahvastatud. Kommentaator nimega 31-aastane näiteks leidis, et tänaval võiks olla kabiinid, kus saab suitsiidiabi, seda olenemata vanusest ja ilma kellegi loata.

Mõned kommentaatorid tõid välja ka majanduslikud argumendid, selgitamata siiski, kui tõsiselt nad neid väiteid tegelikult jagavad.

Näiteks nime Täiega poolt! Kasutanud lugeja märkis, et pooldab aktiivse eutanaasia seadustamist, kuna nii tekiks Eestisse uusi töökohti ja areneks ettevõtlus. Kommentaator Reform aga viitas võimalusele eutanaasia seadustamise läbi riigieelarve seisu parandada.

Muret teeb ärakasutamine

Kuigi Postimees.ee küsis ainult eutanaasia pooldajate seisukohti, sattusid nende sekka ka üksikud suretamisabi vastased.

Näiteks Erla leidis, et eutanaasiat ei saa seadustada, sest siis hakatakse seda ära kasutama. «Seadust, mis välistaks iga pettuse, pole olemas. Ja valu pole ainus kannatus, mille tõttu kannataja soovib surra.»

Kommentaator Ei Poolda leidis, et Eesti on kurjuse riik ning seetõttu ei tohiks siin halastussurma seadustada.

«Kõigepealt peaks riigist saama õigusriik, inimestes (tuleks - toim) kasvatada ligimesearmastust, teha arstiabi igaühele kättesaadavaks, mitte sulgeda ja likvideerida haiglaid, tõsta inimeste alatustaset, sotsiaalpoliitika muuta inimsõbralikumaks,» loetles kommentaator Eesti riigi hädasid.

«Seni, kuni märksõna on raha, ei tule eutanaasia kõne allagi. /.../ Ei tea ühtegi inimest, kes oskaks õiglaselt määrata, palju mul elada on lubatud. Lähedasi usaldaksin kõige vähem.»