Peep Sürje: Eesti ülikool, ­ innovaatiline ülikool

Peep Sürje Foto: Peeter Langovits

Maailmas, mida tormiliselt kujundavad tehnika ja tehno­loogia, on võimalus tõeliselt vabaks jääda vaid rahvastel, kes neid loovad ja valdavad, kirjutab TTÜ rektor Peep Sürje.

Tundub, et meil oli tegelikult kriisiaastaid hädasti vaja, raputamaks igapäevasest stagneerunud rahulolust välja kogu ühiskonda. Petlikuks võib osutuda ka ülemäärane lootus euro tervistavale väele.

Vastupidi, meil tuleb sihipäraselt teha arendustööd ja mitte unistada peatselt saabuvast külluseriigist. Mille arvel peaksime siis tõstma oma riigi arenguvõtmeks olevat ekspordimahtu? Me pole Vahemere-äärne riik, kus turistide voog on garanteeritud, ja allhanke korras kellelegi lõpmatult nipleid stantsides me jõukust samuti ei näe.

Eesti ainsaks tõeliseks loodusvaraks põlevkivi kõrval on ajusagarad – tooraine teadmistepõhisele majandusele. Seega on meie ainus võimalus panustada väiksema ressursimahukusega ja kõrgema lisandväärtusega tootmisse, aga see nõuab väga hea ettevalmistuse ja kõrgharidusega spetsialiste ning ka korraliku väljaõppega oskustöölisi.

Järgnevalt käsitleksin ülikoolide ja teaduse rolli innovatsiooniprotsessis. Teadus ja arendustegevus on sõnapaar, mida väga tihti kasutatakse, kuid mille sisu ja tähendust alati adekvaatselt ei mõisteta.

Teadus jaguneb baas- ja rakendusteaduseks. Baasteadust ehk alusuuringuid tehakse peamiselt ülikoolides, siit ka ingliskeelne vaste university research. Umbes kaks sajandit tagasi viis Berliini Ülikooli (aastast 1949 Humboldti Ülikool) asutaja Wilhelm von Humboldt läbi akadeemilise revolutsiooni, mille tulemusena teaduslikust uurimistööst sai esmakordselt ülikooli üks põhifunktsioone õppetegevuse kõrval.

Tekkisid teadusülikoolid, kus üheks tegutsemise põhiprintsiibiks on akadeemiline vabadus. Klassikalise ülikooliteaduse ülesandeks on uute teadmiste genereerimine ja sellel põhineva õppetöö korraldamine ehk teisisõnu – teadmiste siirde kaudu kõrgeltharitud spetsialistide koolitamine. Üldreeglina rahastab alusuuringuid riik.

Arendustegevus seevastu on põhiliselt ettevõtluse pärusmaa. Arendustegevuse tulemusel luuakse ettevõtete omavahendite ja riskikapitali abil innovaatilisi tooteid ning tehnoloogiaid, mille evitamise kaudu tootmisse teenitakse kasumit.

Teisisõnu, innovatsiooni loovad ettevõtjad, keda vabaturu tingimustes motiveerib kasumi teenimise võimalus. Seega on arendustegevuse peaeesmärgiks kasum. Aga kus sünnivad arendustegevuseks vajalikud lahendused?

Tühimikku vastandlikke eesmärke teeniva baasteaduse ja arendustegevuse vahel täidab rakendusteadus, inglise keeles technological research, mida üldreeglina rahastab pea võrdses osas nii riik kui ettevõtlus.

Rakendusteaduse eesmärgiks on uutele teadmistele praktilise väljundi leidmine. Tulemuslikkuse mõõdupuuks on intellektuaalse omandi teke ja selle müük, ettevõtetele tehtud rakendusuuringud ja muud osutatavad teadmusteenused. Millist rolli selles valdkonnas täidavad ülikoolid?

1963. aastal ilmus Californias paikneva Berkeley Ülikooli toonase presidendi Clark Kerri sulest raamat «Ülikooli rakendused», kus ta esmakordselt nimetas ülikooli teadmiste tootjaks, kes müüb oma tooteid ühiskonnale.

See algul terava kriitika osaliseks saanud seisukoht oli stardikäskluseks utilitaarsele revolutsioonile, mis rajas teed nn akadeemilisele kapitalismile. Ülikoolide kontekstis räägiti üha enam ühiskonna teenimisest ja rahvusliku majanduse mootori rollist.

Käibele tuli ka ettevõtliku ülikooli mõiste, millel on õige mitmeid seletusi. Peaeesmärgiks peetakse siiski ühiskonna teenimist rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliste ja oma regiooni jätkusuutlikuks arenguks oluliste õppe-, teadus- ja innovatsiooniteenuste kaudu, aga ka ülikoolile lisavahendite teenimist. See omakorda eeldab tihedamat koostööd ülikoolide ja ettevõtete vahel nii õppe- kui teadustöö vallas.

Tuleb tunnistada, et riigiti on pilt ülikoolide eelistuste osas üpris kirju. Näiteks USAs on laialdaselt levinud Clark Kerri poolt idanema pandud akadeemilise kapitalismi põhimõtted. Prantsusmaal pooldab aga valdav osa klassikalisi ülikoole ehk universitas’i nn Humboldti tüüpi ülikooli mudelit koos selle juurde kuuluva akadeemilise vabaduse ja klassikalise ülikooliteadusega.

Prantsusmaa tehnika-tehnoloogiaülikoolid seevastu viljelevad valdavalt ettevõtliku ülikooli mudelit koos teadustöö rakenduslikuma temaatikaga. Nimetatud vastasseis Prantsusmaal läks mõned aastad tagasi isegi sedavõrd teravaks, et vajas seadusloomelist sekkumist.

Meil Eestis prevaleerib seisukoht, et kuni me pole suutnud luua kohalikku teadusmahukat tööstust, ei ole meil ka praktilist ülesannet teadusele ning meie tark tooraine ehk hallollus jääb jõude ootama paremaid aegu. Nii aga võibki ootama jääda!

Järgnevalt esitan postuleeritud kujul oma seisukoha Eesti kõrghariduse ja teaduse üldistest probleemidest ja võimalikest lahendusteedest.

•    Eesti kõrghariduse ja teaduse kvaliteeti tuleb hinnata rahvusvahelises võrdluses ja vastavuses riigi arenguvajadustega.

•    Eesti kõrghariduse ja teaduse kvaliteet sõltub õppejõudude ja teadlaste tasemest ning õppe- ja teadustööd toetava infrastruktuuri väljaarendamisest, mis muudab siinse keskkonna atraktiivseks nii meile kui välisõppejõududele ja teadlastele.

•    Kõrghariduse ja ka teaduse ekstensiivse arengu tulemusena on meil 34 kõrgharidust andvat õppeasutust – 1,3-miljonilise elanikuga riigi jaoks on see liig mis liig. Samas toimib üle 800 erineva õppekava ja üle 200 riiklikult finantseeritava teadusteema jne. Hajutatus on suur.

Enamasti ei jätku kriitilist massi heatasemelisi õppejõude ja teadlasi ühele õppekavale või teadusteemale, saavutamaks rahvusvahelist taset ja vastavust Eesti arenguvajadustele. Konkurss õppejõu kohale on olematu.

•    Vähenevad ressursid (üliõpilased, finantseerimine) peaksid soodustama kontsentreerumist. Seda protsessi iseloomustab õppekavade arvu üldise vähenemise foonil ühisõppekavade arvu kasv käivituval õppekavagruppide üleminekuhindamisel.

•    Loodetavasti toetab majanduslangus positiivseid struktuurseid muutusi Eesti majanduses ja suurema lisandväärtusega eksporttoodete ja -teenuste osa kasvab. Seda trendi peaks toetama ka Eesti kõrgharidus- ja teaduspoliitika.

Teisisõnu, panustama peaks eeskätt loodus-, täppis- ja tehnikateaduste valdkonda, mis toetab Eesti majanduses lisandväärtuse tootmist. Selleks on vaja suurendada nii õppe- ja teadustegevuse finantseerimist kui ka investeeringuid infrastruktuuri. Samuti võiks kehtestada riigipoolse täiendava toetuse teadusteemadele, milles tehakse lepingulist koostööd kõrge lisandväärtusega toodete ja teenuste eksportijatega.

•    Kõrghariduse ja teaduse arengut ning finantseerimist tuleb käsitleda senisest integreeritumalt. Tuleks kaaluda praeguste vastavasisuliste strateegiate (kõrgharidusstrateegia, Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia jms) asendamist järgmisel perioodil ühe integreeritud strateegiaga.

•    Täiendavate ressursside saamiseks ja toetamaks sel viisil kvaliteedi tõusu, tuleb senisest enam väärtustada kõrghariduse ja teaduse eksporti (välistudengid, lepingud välisfirmadega, osalemine ELi raamprogrammi ja Euroopa Tehnoloogiainstituudi projektides jms). Riigisiseste vahendite piiratuse kontekstis tuleks oluliseks kvaliteedinäitajaks valida ekspordivõimekus.

•    Kui rääkida vajadustest ja võimalustest veidi kaugemas perspektiivis, siis tundub, et üle kahe rahvusvahelistele nõuetele vastava teadusülikooli Eesti ei vaja ega suuda ka ülal pidada. Muide, USAs on iga poole miljoni inimese kohta üks teadusülikool.

•    Üks neist kahest ülikoolist peaks kindlasti olema klassikaline ja teine tehnika-tehnoloogia suunas veidi lapergune universitas. Millist nime üks või teine neist kahest kanda võiks, pole esmatähtis küsimus.

•    Teises ehk laperguses universitas’es peab tuumikkompetentsiks olema inseneriasjandus ja kõik selle tuumiku ümber koondunud ja omavahel põimunud sõsarvaldkonnad, mis tekitavad sünergiat ja toetavad riigi innovaatilist arengut. Siin pole meil tarvis jalgratast leiutada, pigem tuleb muu arenenud maailmaga ühel sammul astuda.

Lõpetuseks tahaksin rõhutada, et maailmas, mida tormiliselt kujundavad tehnika ja tehnoloogia, on võimalus tõeliselt vabaks jääda vaid rahvastel, kes neid loovad ja valdavad ning kes hoiavad inseneriasjandust au sees.

Samas on selge, et meie tulevane teadmistepõhine majandus ja võimalikud uued majandusharud ei baseeru nimetamisväärselt Eestis läbi viidud vastavatel uuringutel, vaid eeskätt kultuurilisel keskkonnal, hästi ettevalmistatud kõrg- ja kutseharidusega spetsialistidel ning valmisolekul kiiresti reageerida uutele võimalustele.