/nginx/o/2021/01/22/13590342t1h46d7.jpg)
/nginx/o/2008/03/05/24075t1h509b.jpg)
Spordimaailma suursündmuse, olümpiamängude ajal tuleks rääkida nii spordipoliitikast kui ka ideaalidest, kirjutab endine tippsportlane Jüri Tamm.
Jüri Tamm: olümpiahiilgus jääb. Aga au?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõni aasta tagasi tõstatas Pace’i ülikooli filosoofiakateedri abiprofessor Andrew Bernstein ajakirjas Capitalism Magazine küsimuse: mida inimesed saavutaksid, kui nad pühenduksid oma elule või erialale niisama pühendunult, nagu olümpiasportlased on pühendunud oma konkreetsele spordialale?
«Need meie seast, kes pole võimelised jooksma 100 meetrit 9 sekundiga, hüppama 8 jala kõrgusele ega jaksa ketast maast lahtigi tõsta, on siiski suutelised püüdlema suurepäraste tulemuste poole,» kirjutas ta.
«Kui vaadata, kuidas hiilgav sportlane sooritab silmapaistvaid tegusid, mõtleb parim osa meist: mida võiksin mina oma valdkonnas saavutada, kui minus peituks sama suur pühendumissoov?»
Pole teada, kas ka Eestis spordi käekäigu eest vastutavad ametiisikud nii sügavast idealismist mõtisklevad. Aga igal juhul oleks äärmiselt asjakohane arutelu selle üle, missugust käitumismudelit peaksid edendama Eesti sport ja olümpialiikumine.
Päevakorral on palju praktilisi probleeme: riikliku spordipoliitika ja selle rahastamise nõrkus, alaliitude ja klubide jätkusuutlikkuse teema, samuti sportlaste, treenerite ja noortetöö tulevik ning spordirajatiste käekäik. Ja kindlasti spordiideaalide säilitamine.
Eesti Spordi Nõukogu oleks parim koht selliste arutelude algatamiseks ja lahenduste leidmiseks. Kuid mis sunniks juhtfiguure pingutama? Kindlasti mitte kaotusehirm või ovatsioonide rohkus, sest vastutuse ja otsusteni jõudmise piir on meil vägagi hägune.
Olümpiamängudel on nii antiikajal kui ka tänapäeval ülistatud inimese moraalsust ja õilsameelsust. Bernstein kirjutab, et vaid kreeklased olid võimelised mänge välja mõtlema.
«Võrrelge kreeklastelt päranduseks saadud ja inimese maist elu väärtustavaid monumente muistsete egiptlaste püramiididega, mis kerkisid aastakümneid väldanud orjatöö abil.
Niisamuti olid ka keskaegsed kristlased keskendunud kannatustele ja surmale,» märgib Bernstein. «Kui nemad oleksid korraldanud olümpiamängude sarnaseid mänge, siis mida oleksid need hõlmanud? Võistlust selles, kes suudab end kõige julmemalt piitsutada.»
Bernstein väidab, et muistsete egiptlaste ja keskaegsete kristlaste kultuurilise pärandi tulemöllus poleks olümpiamängud eales toimunud. Niisugune asi sai juhtuda vaid «ilmalikus», inimest kummardavas ühiskonnas.
Ehk on selles viimases mõtteteras peidus ka Eesti saavutusspordi fenomeni saladus? Viimaste küsitluste põhjal järgib tervelt 85 protsenti eestlastest ilmalikke traditsioone ja kombeid. Kas see tähendab, et Eesti sport peabki jääma vältima süsteemset lähenemist ja panustama indiviidi trotsile?
Bernstein käsitleb olümpiamängude sündi ja selle taassündi 1896. aastal kui ülistust individualistlikule inimvaimule. Olümpiamängude võrdkujuks peaksid olema eetilisus ja õilsus, mille poole tuleks püüelda kõigil inimestel.
Kahjuks on see seisukoht tänapäeva maailmas liialt roosiline. Pruugib vaid vaadata mõningaid sportlasi ja nende treenereid või ka igat sorti abilisi, kes järjestikustel mängudel on üritanud saavutada edu moraalinorme hüljates. Eetilisuse idee muutub efemeerseks niipea, kui asi puudutab neid paljusid inimesi, kes tegelevad olümpiamängude või spordielu korraldusliku poolega.
Olgu näiteks altkäemaksuskandaal, mis saatis erru grupi 2002. aasta Salt Lake City talimängude korraldajaid. Toona tuli ilmsiks, et Rahvusvahelise Olümpiakomitee liikmetele oli antud 1995. aastal raha ja muid hüvesid mõjutamaks neid valima talimängude toimumispaigaks Utah’ osariigi pealinn.
Asja tõi avalikkuse ette ROKi kõrge ametnik Marc Hodler, kes väitis, et pistist anti ulatuslikult ja hääli oli ostetud juba mitu aastat.
Salt Lake City juhtumit uurinud USA Olümpiakomitee eetikakomisjon leidis, et ROK suhtub korruptsiooni sallivalt. Selles osas mul kinnitus puudub. Euroopa olümpialiikumise juhtimise osalemisest saadud isiklik kogemus tõestab vastupidist.
Kuigi alati leidub ka erandeid – häälte ostmist või nendega manipuleerimist, tumedaid kokkuleppeid. Seega mitte üksi sportlased pole aeg-ajalt publikut petnud, et pälvida kuldmedal ebaausal teel. Sportlaste ihalustes ja nendega kaasnevates võimumängudes on osalenud ka ametiisikud.
1999. aastal veebilehel World Socialist Web Site (wsws.org) avaldatud artiklis kirjutab Martin McLaughlin: «Üle nelja aasta peetavad mängud on alati ühendanud endas sportliku võistluse, suure äri ja rahvusvahelise poliitika. Pärast Teist maailmasõda peetud olümpiamängud väljendasid ka külma sõja aegseid pingeid.
Televisiooni levik ja iseäranis satelliitülekannete sünd muutsid mängud üha enam kommertslikuks. Nende eesmärk on toota kasumit ja olla mainekaks vitriiniks suurkorporatsioonidele.»
Väidetakse, et koos kommertslikkuse kasvuga suureneb ka tung mängude moraalituse suunas. Kas me siinkohal peaksime tõmbama paralleele ka riigisiseste arengutega? Eesti spordi ja olümpialiikumise edukus ja järjepidevus sõltuvad nii rahast kui ka erinevaid poliitilisi tõekspidamisi ja käitumiskultuuri esindavatest inimestest.
Omal ajal maailma tippu kuulunud vasaraheitja Jüri Tamm on riigikogu liige (SDE) ja Eesti Sportlaste Ühenduse president.