Möödunud nädalal kirjutas Anne Rande Postimehes, et ilus on mõelda, kuidas õhtuti süttivad akendes tuled ja kogu Eesti loeb. Nii on tõesti ilus mõelda. Minu käsutuses pole statistikat, kui palju eestlane päevas loeb. Arvata on, et sellist uuringut polegi kunagi tehtudki.
Aga kui palju eestlane päevas telerit vaatab, neid andmeid vahendab meile uuringufirma Emor – jaanuaris veetis eestlane iga päev teleka ees keskmiselt 4 tundi ja 29 minutit, detsembris 4 tundi ja 14 minutit, novembris 4 tundi ja 8 minutit. Need arvud räägivad iseenda eest.
Raamatupoodide koostatud mulluseid müügiedetabeleid ja 34 kirjastust koondava kirjastuste liidu mulluseid edetabeleid vaadates võib väita, et kui eestlane raamatu ostab, siis ostab ta mõne lasteraamatu või eluloo. Seetõttu pole sugugi imestada, et pea kõik kirjanikud Eestis tegelevad mäluga, nagu Kalev Kesküla nullindate eesti kirjanduse kohta jaanuari Loomingus tabavalt kirjutas.
Nüüd arvudest. Kahjuks raamatupoed müügistatistikat ei avalda. Kuid kirjastuste liidu andmeil ületasid 109 raamatust maagilise 2000 müügipiiri 45 lasteraamatut ja vaid seitse ilukirjanduse žanrisse mahtuvat teost – Sofi Oksaneni «Puhastus» ja «Stalini lehmad», Stig Larssoni «Lohetätoveeringuga tüdruk» ja «Tüdruk, kes mängis tulega», Agatha Christie «Poirot Oriendis», Paulo Coelho «Võitja on üks» ja Rex Stouti «Surm ridade vahel».
Mulluse kodumaise hittraamatu kirjastanud Jumalikud Ilmutused Eesti Kirjastuste Liitu ei kuulu ja seetõttu pole ses loetelus ka Olavi Ruitlase «Naist». Jumalike Ilmutuste taga seisev Sven Kivisildnik «Naise» täpset läbimüüki ei avalda, tema sõnul 10 000 see ei ületa. «Puhastust» müüdi 16 982 eksemplari, mis on Eesti mõistes erakordne kogus.
Kirjastaja Krista Kaer ohkas ilukirjanduse müügist vesteldes oma vaiksel moel ja pidi tunnistama, et tiraažid on kokku kuivanud juba tükk aega tagasi, aga nüüd ostab raamatuid ainult see inimene, kes on kogu aeg ilukirjandust lugenud ja kes seda tõesti armastab. «Kõik need, kes vahepeal juhtumisi ostsid, kas või igaks juhuks, need on ära langenud,» teadis Kaer.
Jah, raamatute ostmise asemel külastavad inimesed raamatukogusid. Mullused laenutusmenukid selguvad mõne kuu pärast, kuid suure tõenäosusega otsitakse sealtki neid raamatuid, millest räägitakse – elulugusid.
Kas nigela läbimüügi tõttu kaob ka eestikeelne ilukirjandus? Seda vast mitte, sest raamatuäris töötavad siiski inimesed, kes tahavad häid raamatuid pakkuda. Ja alati saab kahjumi piiril ilukirjandust toetada menukitega. Aga kõige selle valguses toetan heade raamatute lugemise aastat. Seega ka kultuuriministeeriumi algatatud lugemisaastat.