Aastal 1758 ilmus Prantsuse entsüklopedistide ringkonda kuulunud Helvétiusel raamat «Meelest» («De l’Esprit»), millest sai üks valgustusaja suuremaid katastroofe.
Urve Eslas: mustvalge sinimustvalge
10. veebruar 2010, 23:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teos ründas moraali tuginemist religioonile, mis tõi kaasa terve rea soovimatuid tagajärgi: kuningakoda võttis raamatu suhtes opositsioonilise seisukoha (ehkki raamat ilmus tänu kuninglikule toetusele), Sorbonne’i ülikool mõistis selle hukka ja raamat põletati avalikult.
See tõi kaasa kriisi kogu valgustuse jaoks – kuulsa «Entsüklopeedia» ilmumine peatati, palju teisi raamatuid, ka Voltaire’i omad, põletati.
Avalik vastuseis raamatule ei olnud ainus põhjus, miks see läbikukkumiseks tunnistada. Voltaire’il (keda raamatus mainitud oli) tuli tunnistada, et tegu oli viletsa teosega, mis oli täis kulunud kujundeid, segase sõnastusega ja üldse üks suur ebaõnnestumine.
Isiklik ebasümpaatia nii raamatu kui selle autori vastu muutus aga Voltaire’i jaoks ebaoluliseks, kui teos põlu alla sattus. Evelyn Hall, raamatu «Voltaire’i sõbrad» («The Friends of Voltaire») autor, võttis Voltaire’i reaktsiooni kokku sõnadega, mida hiljem ekslikult on hakatud omistama Voltaire’ile: «Ma ei kiida heaks, mida te ütlete, aga ma kaitsen surmani teie õigust seda öelda.» See on üks kuulsamaid seisukohti, mida sõnavabaduse ja tolerantsuse kaitseks on väljendatud.
Rinne, mis moodustus Tarmo Jüristo arvamusloo «Eesti rahvusliku tahte triumf?» vastu internetikommentaariumis, oli kinnituseks samas loos nenditule, et Eestis on levinud tendents näha nii oma ajalugu kui tulevikku radikaalselt sinimustvalges võtmes. Ja kui selle radikaalse maailmavaate suhtes erinevat arvamust väljendada, sünnib vihapurskena vastureaktsioon, mis võimaluse diskussiooniks juba eeldusena välistab.
Hoolimata aprillirahutuste järel toimunud poliitikute, ajaloolaste, sotsiaalteadlaste aruteludest ei ole avalikus arvamuses midagi muutunud. Rähkleme, käed rusikas, sealsamas, kuhu me pärast aprilliööd enesekaitseks tõmbusime.
Mõtlemine, mis peaks olema vaba inimese peamisi privileege, taandub rangelt märksõnaliseks: kahtlemine rahvusradikaalsuse jätkusuutlikkuses toob kaasa samasuguse transilaadse reaktsiooni ja sarnase retoorika. Taotluse tõttu kaitsta õigust jääda eriarvamusele nimetataks praegu ilmselt ka Voltaire’i punaprofessoriks.
Kui veel kolm aastat hiljem ei ole debatt endiselt võimalik, tuleb järeldada, et tolerantsuse tekkimisest ei oldagi huvitatud. Polariseeritus ja mustvalgelt mõtlemine muudab aga inimesed poliitiliste jõudude poolt kergemini manipuleeritavaks.
Mõte keelata kõik see, millega me nõus ei ole, kas ametliku või rahvatsensuuriga, leidis isegi Voltaire’i-aegsel Prantsusmaal vastuseisu. Mõneti kummaline, et see 250 aastat hiljem aktsepteeritud on.