Laine Randjärve doktoritöö läbisurumise juures on eriti haige paradoks see, et doktorant diskrediteerib süsteemi ja keskkonda, kus ta iseendale on poliitilise karjääri järgse tuleviku planeerinud, kirjutab Kaarel Tarand värskes Sirbis.
Kaarel Tarand: rektori käskkiri
4. oktoober 2013, 15:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellest, et poliitilise karjääri tegemine nõuab Eestis ebainimlikult paksu nahka, visadust ja leidlikkust, laulis Lauri Saatpalu juba paarkümmend aastat tagasi. Edaspidi on näitlejad karikeerinud poliitilist pürgurlust nii teatri-, filmi- kui ka seriaalikunstis. Niisiis ei tohiks poliitiku mood tungida sisse korraga uksest ja aknast, korstnast ja kanalisatsioonist olla üllatus isegi akadeemiliste vandlitornide elanikele. Paraku siiski.
Juba varakevadest saadik avalikkuse ees rulluv etüüd «Proua Randjärve promoveerumine» (tegelik algus ja emaviga tehti kõnealuse arvamisega doktorantuuri nimekirja aastal 2006) ei taha ega taha lõppeda, kompromiteerides juba enam mitte ainult Eesti õpetatud ajaloolasi, vaid tervet ülikooli. Lugu on väljunud teaduskonna piirest ja võib väära lõppotsuse langetamise korral osutuda üliohtlikuks pretsedendiks parteirahva võimumängudes vaba ülikooli arvelt.
On omamoodi sümboolne, et teos (teaduse tunnused sel puuduvad), mille riigikogu aseesimees esitas doktorikomisjonile kaitsmiseks, käsitleb vähemasti nime poolest sama nähtust inimkäitumises, mille tõttu on plindrisse sattunud Tartu praegused ajaloolasedki. Selle nimi on konformism. Pole raske näha seost õpetlaste varasema konformismi ja nüüdse hädise vaikimise vahel. Kuidas üldse sai juhtuda, et doktoriõppesse võetakse vastu inimene, kellel varasem akadeemiline kokkupuude valdkonnaga puudus ja seega puudusid eeldused ja tööriistad eesmärgini jõudmiseks? Bakalaureuse- ja magistriõppes kirjandust uurinuid füüsika alal doktorantuuri küll ei võeta.
Edasi, hoolimata juhendaja jõupingutusest valmiva heietuse seitsme aasta jooksul väitekirjanduseks formaatimisel imet ei sündinud. Mis aga takistas juhendaja Aadu Musta kolleegidel talle tungivalt soovitamast, et ta selle jama viisakal viisil ära lõpetaks? Ega ometi osalus kollektiivses kuriteos (et «me kõik ju teeme haltuurat»)? Õigupoolest on doktoritöö juhendajal lõpptulemuses sedavõrd kaalukas osa, et ta peab olema valmis esinema teose kaasautorina. Kas Aadu Must on nõus Laine Randjärve «teadustööle» oma nime kaasautorina lisama? Ega vist.
Kõik nägid ja keegi ei ütelnud midagi –
nagu totalitarismi vägivaldsel ajastul, kus liiga paljud vaikisid, kui teisi viidi. Kui ennast viidi, oli juba hilja suud lahti teha. Nüüd on ajad ja olud muutunud, vajatakse vaid veidi mehisust ja moraalset selgroogu, ei enamat. Eriti lühinägelik oli Tartu ajaloolastest see, et kogu protsessi käigus tehti lohakusest veel ka protseduurilisi pisivigu. Nagu teame, võivad sellised veakesed olla tugeva poliitilise tahte ilmnemisel kaalukeele tähendusega. Praegusel juhul ongi oht, et kõrvalisest saab põhiline ja ajaloolaste häbiks läheb kogu piinlik protseduur kordamisele. Juba see iseenesest oleks parteipoliitiline võit. Mõne aasta eest rippus pool parlamenti mõne kõrgema õppeasutuse magistrantuuri nimekirjades, sest õpihimu lisas positiivsust poliitiku kuvandile. Kui ülikoolid pole neid igavesi õppureid tänaseks kustutanud, siis vaadaku ette. Randjärve pretsedendi alusel võivad nii mõnedki neist «õpihimulistest» hakata formaaljuriidilise šantaaži abil endale kraade välja pressima.
Ajaloolastele jaoks teeb asja eriti niruks see, et isegi salajasel (!) lõpphääletusel jagunesid hääled 5 : 5, see tähendab, et pool komisjoni liikmetest nägi alasti kuningal rõivaid seljas olevat isegi täieliku anonüümsuse tingimuses. Konformist otsustati olla nii-öelda igaks juhuks. Masendav lugu. Nagu öeldud, objektiivselt vaadates pole võimalik koorijuhtide kirjavahetust kirjeldavas töös teaduse tunnuseid leida. Mitteteaduse teaduseks kuulutanute kätt hääletusel aga juhtis küllap teadmine, et varemgi on kehvakesi ja kõlbmatuid töid läbi lastud (et saaks kaelast ära ja juhendavale kolleegile väikse sõbrateene osutada). Kui lõpptulemus olnuks 10 : 0 või 9 : 1, siis poleks ka riski, et kogu protseduur tuleb uuesti läbi teha. Nüüd juhtus nii, et konformsed ussikesed tõmbasid häda kaela ka oma sirgeselgsematele kolleegidele. Viimased on nüüd välise surve all ning peavad oma moraalset käitumist ja au veel kaitsepositsioonilt õigustama, kuigi hoopis nende õigus peaks olema oma akadeemiliselt korrumpeerunud kolleegidele avalikult etteheiteid teha.
Ja kui nüüd küsida, mille nimel seda kõik tehakse, jõuame eriti haige paradoksini: doktorant diskrediteerib süsteemi ja keskkonda, kus ta iseendale on poliitilise karjääri järgse tuleviku planeerinud. Pole saladus, et Laine Randjärvel on doktorikraadi vaja vaid peagi erakonna juhatuse ja valijate tahtel katkeva poliitilise tähelennu lõpul pehme maandumise kindlustamiseks. Doktorikraad on vältimatu eeldus EMTA rektoriks pürgimisel. Põhimõte «kord juht, alati juht» on kahjuks Eesti poliitilise uusnomenklatuuri hulgas laialt levinud veendumus, teise nimega vääramatu õigus kõrgele elustandardile maksumaksja raha eest. Tehes oma moraalitusega võimalikuks selle plaani realiseerimise, karistab ajaloolaste konformism ka asjas täiesti süütut Eesti akadeemiliste muusikute tsunfti. Kust küll see õigus endale võetakse?
Kuna ajaloolased pole omakeskis probleemile eetilist lahendust leidnud, on kõrgema poole sekkumine vältimatu. Rektor, ehkki magnificus, ei saa kraade anda ega võtta. Ameti järgi on ta aga ülikooli kui terviku esimene esindaja ja maine eest vastutaja. Seega, kui ülikooli maine on ohus, peab rektor ütlema oma sõna. Esiteks muidugi andma hävitava hinnangu akadeemilisele konformismile. Konformiste ei pea tingimata karistama, pigem tuleb nad aidata tagasi kutse-eetika kõvale pinnale. Olgu pealegi, et massiülikooli kraadid pole enam need mis vanasti, nende tagandamine jalgade pühkimise tasandile pole ikkagi millegagi õigustatud.