Tarmo Jüristo FOTO: Pm
TLÜ kultuuriteooria doktorant Tarmo Jüristo kirjutab, et Aaviksoo repliik peegeldab Eestis viimastel aastatel jõudsalt levinud tendentsi näha nii oma ajalugu kui tulevikku radikaalselt sinimustvalges võtmes.

1524. aasta sügisel kirjutas Erasmus kirja mehele, kellega ta polnud küll kunagi kohtunud, kuid kelle ideed ja ettevõtmised olid Rotterdami filosoofi jaoks siiski väga tähtsad. Kirja pealkiri oli «De libero arbitrio diatribe sive collatio» («Tahte vabadus – diatriib või diskussioon») ja selle adressaadiks Martin Luther.

Nii algas üks Euroopa mõtteloo olulisemaid debatte, mille järelkaja on ulatunud välja nii nende kahe mehe ajastust kui ka filosoofiast ja teoloogiast tervikuna, mille raames see mõttevahetus esialgu peeti. Üks selliseid kaugeid järellainetusi oli eelmisel nädalal Eestis, kui kaitseminister Aaviksoo Tartu rahu aastapäevale pühendatud sõnavõtus ütles, et rahuleping oli Eesti rahvusliku tahte triumf.

Mul on raske uskuda, et hr Aaviksoo valis selle konkreetse väljendi tahtlikult, olles teadlik otsestest konnotatsioonidest, mis näiteks Saksamaal poliitiku suust tulnuna võrduks endale haua kaevamise, kuuli pähe tulistamise ja mulla peale kraapimisega.

Oma ouch-faktorilt on see repliik sisuliselt võrdne George W. Bushi 9/11-järgse sõnavõtuga milles ta kasutas eelseisva terrorismivastase kampaania kohta sõna «crusade», olles ilmselt siiras teadmatuses, et sel sõnal on araabia maades mõneti teistsugune tähendus ja kultuuriline ning ajalooline taust kui «õiglane sõda ülla eesmärgi nimel».

Mis mind aga selle asja juures tegelikult üllatas (ja ühtlasi käesolevat arvamust kirjutama ajendas), oli avastus, et ka suurema osa mu isiklike tuttavate jaoks ei olnud Aaviksoo sõnavalikus midagi erilist. Parimal juhul tundus see enamikule neist, kellega sel teemal rääkisin, veidi ülepaisutatud ja tarbetult agressiivse poeetilise metafoorina.

Tegelikult on kogu asja iva muidugi selles, et «Tahte triumf» (originaalis «Triumph des Willens») on Leni Riefenstahli 1934. aastal vändatud kurikuulsa dokumentaalfilmi pealkiri, mis kujutas Adolf Hitleri saabumist natsionaalsotsialistliku partei Nürnbergi konverentsile.

Põhjus, miks ma seda kõike kirjutan, ei ole aga lihtsalt see, et juhtida tähelepanu kaitseministri ebaõnnestunud sõnavalikule ja kahetsusväärsele teadmistelüngale ühtaegu nii filmikunsti kui Euroopa 20. sajandi ajalukku puutuvas. See on muidugi kurb ning pakub järjekordse võimaluse neile, kes väidavad, et eestlased on kogu aeg ühed kapinatsid olnud. Selline vaade oleks aga oma lihtsuses banaalne ning jätaks tähelepanuta selle, mis Aaviksoo lapsus linguae juures tegelikult kõnekas on – või siis pigem, mille osas ei olnud tegu pelgalt teadmatusest tuleneva vääratusega.

Riefenstahli filmi pealkiri, millele Eesti kaitseminister (ma loodan, et tahtmatult) viitas, on tegelikult omakorda tsitaat, mis viib meid tagasi eespool mainitud poole aastatuhande taguse Erasmuse ja Lutheri kirjavahetuse juurde. Triumph des Willens on sõnamäng, mis vihjab Lutheri kirjale «De Servo Arbitrio» («Tahte orjus»), mille ta kirjutas 1525. aasta detsembris vastusena Erasmusele.

Erasmuse kiri oli esitatud diatriibina – mis oli keskaegses Euroopas levinud vorm pidamaks diskussiooni mõtiskleva arutluse ja mitte vastanduva debati kujul – ning selles tõstatatud küsimuste najal lootis Erasmus saada Lutherit arutlema erinevatel teemadel, mida viimane oli kasvava agressiivsusega nii oma jutlustes kui kirjades kuulutanud.

Oma kirjas ütles Erasmus, et tema pakutav mõtisklus ei ole küll vast kõige lühem tee tõeni jõudmiseks, kuid on kindlaim moodus hoiduda vigu tegemast. Lutherit arutlusele meelitades püüdis Erasmus viia kogu vestlust eemale dogmaatilisest vaidlusest tõe ja usu üle ja pidada seda pigem mõistuse ja retoorika pinnal.

Lutheri vastus oli raevukas. Selle pealkiri «Tahte orjus» viitab Püha Augustinuse debatile Pelegiusega, mis oli tollal teoloogias haritud inimestele hästi tuttav ning positsioneeris Erasmuse sarnaselt Pelegiusega ketserina (oma kirjas süüdistab Luther Erasmust muide ka otsesõnu selles, et too ei ole «õige kristlane»). See aga omakorda võimaldas Lutheril Erasmusega mitte väidelda, vaid tema üle kohut mõista.

Erasmuse kiuslikele küsimustele suuremalt jaolt vastamast keeldudes kuulutab Luther, et «Püha Vaim ei ole skeptik» ning et kristlase südames ei ole kohta kahtlusele.

Erinevalt Erasmusest, kes nägi inimest kui vaba olendit, näeb Luther individuaalset eksistentsi kui jumaliku tahte manifestatsiooni ning ütleb, et meie vabadusel on tähendus ainult seeläbi, kui me pühendame selle Jumala teenimisele.

Ja see on ühtlasi koht, kus me jõuame tagasi 1934. aasta ja Leni Riefenstahli suurteose juurde. «Triumph des Willens» lähtus oma peamises sõnumis samast ideaalist, asendades lihtsalt Jumala füüreri ja Saksamaaga. Film kinnitas Saksa vaatajale, et nende elu iseeneses on sisutühi ja mõttetu ning omandab tähenduse ainult Saksa rahvuse läbi, mille tahte kehastuseks on Hitler. Ja see on nüüd ühtlasi ka kogu käesoleva muidu pelgalt piinliku episoodi sügavam taust.

Aaviksoo repliik peegeldab Eestis viimastel aastatel jõudsalt levinud (ja kahe aasta taguste aprillisündmuste järel järsult intensiivistunud) tendentsi näha nii oma ajalugu kui tulevikku radikaalselt sinimustvalges võtmes.

Paljude jaoks võib ka eelnev lause tekitada tungiva küsimuse, millisel muul moel neid siis näha tuleks, ning see on veel üks kinnitus teema aktuaalsusele. Sest isegi meie enda lähiminevikust on meil võtta näiteid aegadest, mil tagaakende külge riigilippude kinnitamine oleks autoomanikust jätnud pehmelt öeldes kummalise mulje.

Öölaulupidudele ja Balti ketile järgnes põgus mõne aasta pikkune marurahvusluse-pohmell, mis on aga praeguseks möödunud ja edukalt unustatud. Maailm, mis vahepeal sisaldas ka hulka halle toone, on taas kord must ja valge.

Nii nagu Luther oma debatis Erasmusega ei nõustu ka meie oma suhtluses rahvusvähemustega võtma positsiooni, millel mõlema poole argumendid oleks ühe väärtusega, vaid lähtume sellest, et meie teame tõde ja kuulutame seda nendele, kes ei tea.

Suure hulga eestlaste jaoks ei piisa sellest, et Eesti oleks nüüdisaegne euroopalik ühiskond, mis pürgiks olema elamisväärne keskkond kõigile, kes seda oma koduks peavad. Olulise – ja tundub, et valdava – osa eestlaste jaoks on Eestil mõte ja tähendus ainult siis, kui see kehastab nimelt «rahvusliku tahte triumfi».

Triumf aga, teadagi, oli vanas Roomas miski, mida tähistasid võitjad kaotajate üle. Ja ühiskonna jagamine nendeks kaheks kategooriaks ei ole kindlasti parim võimalik platvorm ühise riigi ehitamiseks – mis mäletatavasti oli eelmisel suvel tähistatud Eesti Vabariigi 90. aastapäeva õõnsalt kõmisev lipukiri.