/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
Kuuldes suurettevõtjate ühenduse esimehe Tiit Vähi või mõne tema klubikaaslase sõnu, kuidas suhete parandamine Venemaaga korrapealt kõik meie hädad lahendaks, meenub mulle härra Wendler, humalakaupmees Hašeki «Švejkist», kes tuli ülemleitnant Lukáši juurde oma ärajooksnud naisele järele.
«Kus on Itaalia välisminister markii di San Giuliano? Mida see härra teeb? Vist magab? Kas te teate, kui suur oli mul enne sõda aastane läbikäik ja kui väike on see praegu? Ärge arvake, et ma pole maailma asjadega kursis,» rääkis Wendler, kes nägi kogu ilmasõda humala- ja rahakottide vahelt.
Eesti eristub mitmetest Venemaa läheduses olevatest riikidest sellega, et siin pole takerdutud arutlustesse suhetest Venemaaga kui ainsast võimalusest riigi majandust edendada. See pole toonud katastroofi! Ma ei tea, kuidas läheb humalate müük, aga kokkuvõttes pole Eesti eksport Venemaale olnud kunagi nii suur kui 2008. aastal. Eelmisel aastal Venemaa osatähtsus meie ekspordis mõnevõrra vähene, nagu ka rubla ostujõud.
Ehitatakse Koidula piirijaama, mis on kõige otsesemal moel riigi investeering kaubanduse tulevikku. Mis Venemaa võimest meilt kaupu osta pikemas perspektiivis saab, on omaette vaidlus.
Kõrvutades ühe seltskonna juttu ja arve, tundub, et korrigeerimist vajaks jutu taga olev mõte. Kes ja kuhu investeerib, on õnneks igamehe oma vastutus ning konkreetsete äriliste valikute ja Eesti huvide vahele ei saa lihtsalt niisama võrdusmärki panna. Nii see peaks ka jääma.
Eelmise nädala Eesti Ekspressis ilmus tuntud ettevõtja Märt Vooglaiu arvamusartikkel Venemaaga hirmutamisest. Lugesin huviga, nagu iga siirast sõnavõttu, mis aitab aru saada, mida teised tunnevad ja mõtlevad. Vooglaid eksib mu meelest mitmetes toodud näidetes. Kooliõpikutes olevat kirjas, et Venemaa on meie vaenlane. See on üks uitväide, mis on kahjuks ringlema jäänud. Millises õpikus? Olen Eesti ajalooõpikuid lugenud. Mingit eksalteeritud vaenuõhutamist neis kindlasti pole.
Vooglaid heidab ajakirjandusele ette, et uudistest kumab läbi «meid endid alavääristav hirm». Mis kumab, on tunde küsimus – teos sünnib ju lugeja peas autori teksti ainetel. Aga artiklite arvu vaadates pole Venemaa meie välisuudistes sugugi liigselt esindatud. Naabrist oleks vaja kirjutada rohkem, mitte vähem. Ja kui Venemaa jälle harjutab meie piiri lähedal rünnakuid või kui tundmatud kurjategijad Putini sünnipäeval ajakirjaniku maha lasevad, siis me vabal maal ka kirjutame sellest.
Aga olen Vooglaiuga nõus, et asjata hirmutada ei ole õige ning suhetest Venemaaga Eesti valimiskampaania teemat teha oleks tobe ja alandav.