Jagades kolmapäeval ajakirjanikele selgitusi, miks ta ootamatult treeneri ja toetajateta jäi, pareeris tennisist Kaia Kanepi (24) osavalt kõik teravad ja otsesed arupärimised.
Eraelu ja hinge varjav staar
6. veebruar 2010, 00:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Justkui suhtlemisõpiku musternäitena võttis ta täpsustavate küsimustega endale vastamiseks mõtlemisaega ning suutis konstrueerida selliseid lauseid, mis muutsid vähegi ründavamad küsimused justkui kõige ümarama vestluse igavateks osadeks.
Kõige põletavamale küsimusele – miks katkes tema koostöö mänedžeri ja suursponsoriga – vastas Kanepi aga vaikimise ja naeratusega. Tõlgenda seda, kuidas tahad, keegi ei saa öelda, et sportlane oleks ise kellegi kohta midagi halvasti öelnud.
Ning kuigi ühe viimaste aastate parima Eesti naissportlase elus pole just meeldivaim periood, peegeldaski tema näoilme ja aeg-ajalt huulile tekkiv naeratus täielikku rahu. Raske öelda, kas see oli osav maskeering või ülimalt tugevate närvide väljendus.
Kanepi varasemaid intervjuusid lugedes tekib paratamatult arusaam, et tegelikult pole tennisepiiga vaoshoituses midagi erakordset. Kuigi Kanepist on kirjutatud lugematu arv artikleid, ei tea me tema tegelikust olemusest eriti midagi. Oleme kuulnud ja lugenud, et ta on pärit Haapsalust, teame tema treenereid ning saavutusi, kuid me ei tunne teda kui inimest.
Ükski intervjuu ega artikkel pole suutnud Eesti ühe tuntuma sportlase keerulist isiksust lõpuni avada – vaevalt on siin viga ajakirjanikes, pigem on Kanepi enda eraelu ja hinges toimuvat teadlikult varjul hoidnud.
Kusagil pole ilmunud viiteid tema peigmeestele, vaba aja harrastustele või puhkuse veetmise eelistustele. Kuid kõik, mis näib salapärane, pakub seda suuremat huvi ning tekitab spekulatsioone.
Nii on Kanepigagi ja näiteks tema eraelu suhete kohta on käinud rohkelt sahinaid, mille paikapidavust või valelikkust on raske kinnitada või ümber lükata. Neiu ise on aga väitnud, et seesugused kuulujutud teda ei huvita, ainsana läheb talle korda pereliikmete arvamus.
Kuid väliselt rahuliku kesta all pulbitseb emotsioonide tulevärk ning pehmest ja leebest inimesest on asi väga kaugel. Kuidas muidu seletada tihedaid treenerivahetusi ning üha uuesti ja uuesti alustatud õige abilise otsinguid.
Kõrvalseisjad võivad sportlase valikuid kritiseerida, kuid kuni üldsusele pole üksikasjalikult avatud otsuste tagamaid, muutub kogu hukkamõist tühipaljaks sõnamulinaks. Mõelda tasuks aga sellele, et kellelegi meist ei meeldiks ju elada koos kaasaga, kellega pole õiget klappi.
Pikkadest reisidest ning hotellides konutamistest koosnevas tennisemaailmas on aga treeneri ja sportlase suhe justkui omamoodi kooselu. Rahulolematusest väljarabelemine eeldab aga julgust ja otsustusvõimet. Kanepi otsustusvõimet ei murdnud isegi selle tagajärjel sponsoriteta jäämine.
Ilmselt on Kaiat kõige tabavamalt iseloomustanud tema isa Jaak: tütar olevat vajalikul määral kangekaelne, auahne, kohusetundlik ja sihikindel, ühesõnaga paras kompott, mis võimaldab edukalt sporti teha.
Ning veel üks väide, seekord aasta tagasi Kanepi enda öelduna: «Olen elus nii palju kogenud, et arvan, et olen väga vähe mõjutatav.»