Vello Vikerkaar: Briti inglise keel

Kolumnist Vello Vikerkaar on Kanada päritolu endine sõjaväelane. Eestisse tuli ta 1992. aastal. Tema sulest on ilmunud eestikeelne lühijuttude kogumik «Pikk jutt, sitt jutt» (Eesti Ekspress, 2009). Tal on oma ajaveeb vellovikerkaar.blogspot.com. Foto: Pm

Me räägime Briti inglise keelt,» kuulutas Vesta, 60-aastane eestlanna, kellega ma püüdsin arutleda essee üle, mille olin kirjutanud tema ettevõtte ajakirjale.

 Ta ei olnud nõus vestlema eesti keeles ja nõudis inglise keele kasutamist, kuigi meie suhtlemine oleks läinud kiiremini, kui ta oleks soostunud välja kannatama minu puise eesti keele. Vesta ise pidas meie suhtlemisraskuste põhjuseks minu Kanada inglise keelt.

Ma olen tihtipeale kuulnud eestlastelt arvamust, et Briti inglise keel on etem kui Kanada või Ameerika inglise keel. Mõnes mõttes olen ma sellega nõus. Korrektselt kõnelduna on Briti inglise keel tõepoolest kaunim kui Ameerika või Kanada inglise keel.

Ja ehkki Vesta poleks sellega nähtavasti nõus, pean ma kõlalt veelgi meeldivamaks Iiri ja Šoti inglise keelt. Kanada inglise keel jääb kuhugi Briti ja Ameerika vahele: see on esimesest ameerikalikum, kuid austusest Tema Majesteedi Kuninganna vastu, kes on ju tänini meie riigipea, oleme säilitanud Briti õigekirja.

Kui sellised «Briti inglise keele» kõnelejad nagu Vesta peavad mulle loengu minu inglise keele alaväärsusest, tekib mul sageli kihu neilt küsida, miks nad hääldavad sõnas «salmon» välja

l-tähe või miks nad kirjutavad «You» suure tähega isegi siis, kui see pole lause alguses. Ma mainisin kunagi seda ühe Tallinna keskkooli õpilastele, kes kinnitasid, et neid on just nii õpetatud. Ma ütlesin, et sel juhul peaksid nad oma õpetajalt kooliraha tagasi küsima. Millist inglise keelt neile ka ei õpetatud, ei olnud see kindlasti Briti inglise keel.

Vesta sooviks küllap järgnevate sõnade eest käed ümber mu kõri seada, aga ma olen tõesti kindel, et Siim Kallas on suurepärane näide, kuidas eestlased suudavad edukalt inglise keeles suhelda. Kallase inglise keelt võib täie õigusega nimetada «pidurdavaks» nii selles mõttes, et see on kobav ja vigane, kui ka selles mõttes, et see tõepoolest lööb pahviks ja tarretab kohapeale.

Tema inglise keel on kehv, aga selle eest vali. Kui lisada veel pidevalt tema näole kerkiv kaval naeratus, siis jõuab tema jutt tõepoolest inimesteni, isegi kui ta vaid kordab mingeid vanu klišeesid. See ei ole tegelik enesekindlus, mis tema tehnikast kiirgub, aga see mõjub usutavalt – ideaalne taktika neile, kellele inglise keel on võõrkeeleks, kuid kel on lihtsalt vaja oma sõnum kuuldavaks teha.

Härra Kallas on täitsa hea eeskuju, eriti sellistele «Briti inglise keele» kõnelejatele nagu Vesta. Vali hääl on enamasti hea. Me ei pruugi seda tunnistada, aga maailm armastab valje helisid.

Hiljaaegu sattusin pealt nägema ja kuulma, kuidas üks Briti raamatukaupmees üritas raamatuid maha müüa ühele Eesti suuremale raamatupoeketile. Müügimehe ja poe esindaja kohtumine leidis aset raamatupoe kohvikus ning ma juhtusin parajasti nende lähedal istuma. Ostja väljendas oma vastumeelsust Ameerika inglise keele suhtes ja sõnas, et soovib osta Briti inglise keeles tooteid.

Eriti põlastavalt suhtus ta Ameerika kalendritesse, milles nädal algab pühapäevaga. Müügimees, kes ilmselgelt esindas ka mõningaid jänkide kirjastusi, üritas ameeriklasi kaitsta ja lausus, et suurem osa maailma noortest kõneleb Ameerika inglise keelt. Ostja ei lasknud ennast kõigutada ja vastas igati Vesta moodi: «Me tahame Briti inglise keelt.»

Ma mõistan, et mõnele eestlasele ei meeldi Ameerika inglise keel, sest nad peavad seda vähemalt osaliselt Ameerika hegemoonia eesliiniks. Kriitikud kinnitavad rutiinselt, et Hollywood, MTV ja muud kurikaelad mürgitavad noorte mõistust rämpskultuuri ja rämpskeelega.

Kuid ma olen Ameerikas elanud ja võin kinnitada, et ei ole kunagi kohanud kedagi, kes räägiks nii nagu mõni gangster Hollywoodi filmis; kedagi, kes tõmbaks üheksamillimeetrise välja ja kõmmutaks Al-Qaeda ründajad sodiks; kedagi, kes oleks osalenud autode tagaajamises – kõik need on asjad, mis veidigi Ameerika telesaateid jälginud inimese meelest peaksid lahutamatult kuuluma Ühendriikide igapäevaellu.

Enamik ameeriklasi kõneleb inglise keelt, mis on õieti päris hea kuulata (võib-olla küll ka sellepärast, et see ei erine väga palju mu enda inglise keelest). Haritud ameeriklased kõnelevad igati normaalset inglise keelt, kasutavad korralikku süntaksit ja hääldavad korralikult ning sõnavaragi on üpris suur.

Minu meelest on omamoodi võluvad isegi vähesema haridusega ameeriklased, eriti Lõunas, oma huvitava aktsendi ja värvikate väljendite poolest, millega nad oma kõnet vürtsitavad.

Ameeriklased on kahtlemata harjunud, et nende keelt ja kultuuri vaenatakse. Hiljaaegu ühines kriitikakooriga Nobeli auhinnažürii alaline liige Horace Engdahl, kes süüdistas Ameerikat, et see ei osale «kirjanduse suures dialoogis», ja kinnitas, et ameeriklaste «ignorantsus on ahistav». Nagu isegi paljud Briti inglise keele kõnelejad kiiresti osutasid, ajas härra Engdahl lihtsalt segast, kuid ometi leidis ta palju toetajaid, kes tundsid vaimustust tema Ameerika-vastaste sõnade üle.

Ma ei kavatse siinkohal kaitsta Ameerika inglise keelt ega soovitada, et eestlased hakkaksid just seda rääkima. Inglise keele kaitseks, mida kõnelevad eestlased (mida ei tohi segi ajada Vesta variandiga), tuleb öelda, et mulle on jätnud väga sügava mulje paljud Eesti inglise keele kallakuga koolide õpilased.

Mind on kutsutud nii 7. kui ka 21. keskkooli, kus kõneldi väga head inglise keelt üsna mitmes, mõnel juhul ka Briti variandis. Eestlaste aktsent on minu kõrvale veidi iseäralik selles mõttes, et see tundub olevat ajutine ning kaob sedamööda, kuidas kõneleja keeleoskus paraneb.

Minul on eesti keelt rääkides alati aktsent, kuid inglise keelt kõnelevad eestlased, kui nad hoolikalt harjutavad, jõuavad lõpuks selleni, et nende aktsent on vaevumärgatav ja mitte kuigi kergesti kindla piirkonnaga seostatav.

Kui muidu on inglise keelt kõnelevatel teiskeelsetel – hiinlastel, venelastel, sakslastel, prantslastel, itaallastel, mehhiklastel ja veel paljudel teistel – sageli aktsent, mis reedab kindlalt nende päritolu, siis eestlastega on asi keerulisem.

See ei ole tingitud ainult sellest, et tegemist on väikese maaga – näiteks lätlastel on väga selge, ärritavgi, lapsik ja laulev aktsent –, pigem tundub, et eestlastele on keeleanne lausa kaasa sündinud.

Aga igal juhul, mida ka Vesta ise ei usuks, ei kõnele eestlased Briti inglise keelt. Nad kõnelevad Eesti inglise keelt ega tohiks selle üle põrmugi rohkem piinlikkust tunda kui mina selle üle, et kõnelen Kanada inglise keelt.

Mõistagi on mõningaid halbu kombeid, mille eestlased võiksid maha jätta, kui nad inglise keelt kasutavad: ärge püüdke kirjutada faulknerlikke lauseid (Hemingwayst piisab täiesti) ja kasutada liigselt kõnekäände, kui te püüate midagi täie tõsidusega selgitada (parem on jääda iseendaks), ning huumori vallas võiks samuti ettevaatlikult tegutseda (enne kui püüate oma välismaist publikut rabada – harjutage). Kuid lõpuks – eestlased on keeleliselt päris andekad.

Vesta kaitseks tuleb öelda, et ma sooviksin küll, et oskaksin kõnelda Briti inglise keelt. Aga paraku ma ei oska ja oleks kohutavalt silmakirjalik, kui püüaksin seda teha.

Mul hakkavad kohe kõrvad valutama, kui kuulen, kuidas ameeriklased toovad kuuldavale Briti inglise keelele omaseid väljendeid, näiteks «spot on» ja «kitted out», või soovivad sõita «liftiga». Veel hullem on siis, kui nad hääldavad sõna «schedule» nagu britid või nendivad, et miski ei ole nende «cup of tea». Üle oma varju ikka ei hüppa ja on naeruväärne, kui keegi ometi püüab seda teha.

Me ei leidnudki Vestaga ühist keelt. Ta redigeeris ohtralt minu teksti, lisades kõikvõimalikke lauseid ja lausejuppe, mis tema meelest pidid ühtaegu andma suurema selguse ja olema Briti inglise keeles, kuid tegelikult ei täitnud kumbagi eesmärki.

Lõpuks ei meenutanud see enam kaugeltki teksti, mille olin talle üle andnud, ning ma tegin Vestale ettepaneku asendada minu nimi tema omaga, mida ta rõõmsalt tegigi ning seejärel avaldas teksti nii oma 500 eksemplaris trükituna kui ka virtuaal­maailmas, kus see nüüd elab igavest, kuid kaduvat elu – vastuolu, mille teeb võimalikuks internet: alati olemas ja alati eiratud.

Välismaal tegutseva vabakutselise kirjamehena on mul tulnud aga kokku puutuda paljude Vestadega, kes kõik on kaljukindlalt kinni omaenda Briti inglise keeles, mistõttu ma olengi ära õppinud kirjutades lisama sõnale «color» muidu tarbetu u-tähe, lendama «aeroplane’iga» ning tõsiselt ülemäära kasutama umbisikulist asesõna «one».

Kui selleks, et oma laenukoormat tasuda ja lapsed ära toita, on mul vaja teha kõigest niisuguseid väikeseid alandlikke žeste, siis ma usun, et suudan lõpuks omandada ka veidi toda «Briti inglise keelt». It’s such a charming little language after all*.

* See on kõigele vaatamata väike võluv keel – ingl (toim).

Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!