FOTO: Reuters/ScanPix

Noorem põlvkond on informatsiooni loomise ja kasutamise võimalusi vaikselt juba ümber kujundanud, kirjutab rahvus­raamatukogu juht Janne Andresoo. See tähendab, et e-raamatu massiline levik on vältimatu ning meil tuleb leida tasakaal väljaandjate huvide ja lugejate ootuste vahel.

Janne Andresoo

FOTO: Teet Malsroos

Üha enam arutletakse, kuidas määratleda raamatut digitaliseeruvas maailmas. Ühtpidi kerkib silme ette traditsiooniline paberist, trükimusta järele lõhnav raamat.



Teisipidi toob sõna «raamat» nii mõnelegi mõttesse kahtluse, just e-maailmaga seotult, millised on raamid, millesse see mõiste mahub. Mis on raamat? Milliseks see on muutumas? Mis on selle taga, et teema nii väga, nõnda paljusid ja nii lakkamatult erutab? Kas hirm või ootus või mõlemad?



Umberto Eco ütles Aleksandria raamatukogu taasavamise kõnes: «On olemas kolme liiki mälu. Esimene on lihast ja verest orgaaniline mälu, mida juhib aju.



Teine mäluliik on mineraalne ja inimkond tunneb kaht liiki mineraalmälu: aastatuhandete eest esindasid seda graveeritud tekstidega saviplaadid ja obeliskid, mis on tänapäevalgi üsna laialt tuntud. Ent mineraalse mälu hulka liigitub nüüdisajal ka ränist valmistatud arvutimälu. Kolmas on taimne mälu.



Sinna kuuluvad papüürustel käsikirjad ja hiljem juba trükitud raamatud... Raamatutest rääkides lubage mul seega paigutada nad lihtsuse huvides taimse mälu alla.»



Arutluse kultuurimälu eri vormide ja raamatu mõiste muutumise üle on suurmeister kokku võtnud pöördumisega, milles ta avaldab soovi ja lootust, et Aleksandria raamatukogu jätkab asendamatu lugemiselamuse pakkumist, ning soovib pikka iga taimse mälu templile.



Eco hajutab naivistlikud kõhklused selle ümber, kas digitaalne ehk mineraalne mälu on asendamas taimset, s.t trükitud tekste ja ehedat loomingut tervikuna.



On ilmselge, et elektrooniline meedia mõjutab meie maailma-, ümbruse- ja enesetaju. Meediakunsti alustalaks peetavates Marshall McLuhani teostes «The Gutenberg Galaxy» (1962) ja «Understanding Media – The Extensions of Man» (1964) on seisukohad ja ennustused meedia mõjust maailmapildile.



McLuhani mõtisklus maailma lähenemisest algse külaühiskonna struktuurile kommunikatiivvahendite leviku tõttu (global village) on üks tema tuntumaid seisukohti. E-raamatu ja traditsioonilise raamatu võrdlevas kontekstis väidab ta tabavalt, et meediumi mõju on inimesele suurem kui sisu ehk vahend ongi teade.



Mõtteeksperimendid teemal, mis saab raamatust, sellest inimkonnale olulisest mälukandjast, kümne, viiekümne või saja aasta pärast, on sageli ajendatud ka praktilistest vajadustest. Näiteks tuleb raamatu mõistet defineerida käibemaksu määramisel ning raamatutoodangu trende ette näha raamatukogude riiuli- ja hoidlapindade planeerimisel.



Pretendeerimata täielikule e-raamatu määratlusele, tuleb nõustuda, et kõige üldisemalt võttes võib see olla iga elektroonilisel kujul kättesaadav tekst, näiteks veebis avaldatud jutustus või e-posti teel levitatav luuletuste kollektsioon.



Eesti keeles kohtab e-raamatu terminit EV standardis «Informatsioon ja dokumentatsioon»: E-raamat on litsentsi alusel kasutatav või vaba juurdepääsuga digitaalteavik, milles on ülekaalus otsingut võimaldav tekst ja mis on trükitud raamatu (monograafia) analoog.



E-raamatu piiritletum mõiste aga hõlmab professionaalselt loodud ning toimetatud tekste, mis on kättesaadavad e-raamatu vormingus. Need tekstid on krüpteeritud, vormindatud, mitte-prinditavad, sageli on tegemist paberil ilmunud raamatu elektroonilise versiooniga, mille lugemiseks on vaja spetsiaalset tarkvara. Tihti nimetatakse e-raamatuks ka seadmeid, mille abil e-raamatuid loetakse, kuid nende õige nimetus on e-raamatu luger.



Aga kui vahend on teade? Kas luger on siiski raamat, täpsemini e-raamat? Ei tahaks sellega nõustuda, kuid selge sõnumi digitaalsest revolutsioonist see tehnoloogiline vidin meile tõesti annab. Ja selle vidina innovaatilisem järeltulija. Ja sellest omakorda kasutajasõbralikum ja odavam turule toodud luger.



Üheks võtmemängijaks e-raamatute levis on kahtlemata kirjastajad. Eestis on siiani oldud äraootaval seisukohal, jälgitakse, mida teeb muu maailm. Nüüd on asutud e-raamatuid välja andma, seejuures hoolikalt kaaludes, kas ja millist laadi sisu tasub elektrooniliselt avaldada. Ka kirjastusprotsess ise on muutunud elektrooniliseks ning areneb jätkuvalt.



Uskudes USA e-raamatute müügiarve, ei tohiks kaugele ette vaatavatel kirjastajatel aga olla sügavaks skeptitsismiks põhjust. Või näide lähemalt: Briti Raamatukogu 2004. aasta uurimus lubab eeldada, et 2020. aastal publitseeritakse 40 protsenti Ühendkuningriigi teadusmonograafiatest ainult elektrooniliselt, 50 protsenti paralleelselt trükisena ja digitaalsel kujul ning üksnes kümme protsenti ainult trükitud kujul.



Huvipakkuv on tõdeda, et kui praegune Soome Rahvusraamatukogu direktor Kai Ekholm ennustas 1989. aastal, et raamatul on 2000. aastal käibel mitu vormi, ei võetud teda Põhjamaades tõsiselt, kuigi USAs oli juba teistel kandjatel raamatute levik näha. Veelgi enam, praeguseks on teada, et ka kõige liialdatumad ennustused on tõeks saanud.



Teaduskirjanduse elektrooniliseks muutumine mõjutab ka siinset raamatukogude komplekteerimise poliitikat. Et Eesti Rahvusraamatukogu on ka teadusraamatukogu humanitaar- ja sotsiaalteaduste vallas, soetame üha suuremas proportsioonis e-ajakirju ja e-raamatuid. Kulutused e-väljaannete ehk allalaaditavate väljaannete (peamiselt e-ajakirjade täistekst) hankimiseks moodustavad 20 protsenti ja käega katsutaval kandjal (trükised, CD-plaadid jm) teavikute osa on 80 protsenti.



Loodus- ja rakendusteaduste valdkonna raamatukogudes on info kiire vananemise tõttu põhirõhk e-väljaannetel. Eesti raamatukogud on sarnaselt teiste riikidega ühinenud konsortsiumi, et vähendada kulutusi kallite teaduspublikatsioonide hankimisel ning suurendada e-väljaannete kättesaadavust lugejatele.



Kirjastustegevuse tulevikku prognoosivad suhtarvud on aga rahvusraamatukogudele eriti selge signaal. Kui kultuurimälu tavapärase talletamise, säilitamise ja levitamise kogemus on kujunenud aastasadade vältel ning järgib kindlat traditsiooni, siis kultuuriväärtuste kandumine digitaalmaailma seab uusi väljakutseid.



Tavaraamatukogud, arhiivid ja muuseumid ei kao ega asendu, vaid täienevad e-mäluasutuse funktsioonidega ning saame rääkida digitaalsest mälust ja digitaalmälu varamutest.



Olenemata haaravatest diskussioonidest raamatu ja kirjastustegevuse tuleviku teemadel, on noorem põlvkond vaikselt kujundanud ümber informatsiooni loomise ja kasutamise võimalusi. Nende omavahelisest kohtumispaigast – sotsiaal­sest veebist – sai peagi ülemaailmselt räägitud e-turunduse sihtmärk.



Kuid õppevideod Youtube’is, ettekanded Slideshare’is või raamaturiiulid Librarythingis on kahtlemata samm õiges suunas. Noored on sõltumatud ajast ja kohast tänu sülearvutite ja mobiiltehnoloogia kiirele arengule. Et nad ei muutuks aga sõltumatuks raamatust, tulebki nende tehnoloogilised eelistused üle kanda nii kirjastamise kui ka raamatukogude tööprotsessidesse.



Kuigi virtuaalruum on peibutav, tuleb teatava mugavuse eest ka lõivu maksta. Keerukas probleem on autorsuse küsimus. Digitaal­maailm on lisaks hüvedele loonud ka eeldused loomevarguseks, algse loomingu mugavaks moonutamiseks jms.



Kes on aga isik või institutsioon, kellel on õigus näiteks sajanditaguste autorite loomingu üle otsustada, pakkudes seda digitaalkujul ning võimaldades eri laadi mugandusi suisa tiraažidena levitada? Milliseks kujuneb autoriõiguse staatus digitaalmälu kontekstis?



Kas raamatukogud ja teised mäluasutused võivad ja suudavad võtta vastutuse teoste tegelike autorite ees, juhul kui nende hoida ja jagada usaldatud loomevarad väljuvad füüsilise ruumi piirest? Võiks retooriliselt küsida, kas on võimalik hoomata peaaegu hoomamatut.



Kuigi e-raamatu tuleviku ennustusi on võrreldud kliimamuutuste prognoosimisega, usun siiski, et 2020. aastaks on tehnoloogia arengu ja uute standardite abil ületatud autorite ja kirjastajate hirm piraatluse ees ning leitud tasakaal väljaandjate huvide ning raamatukogu lugejate ja uurijate ootuste vahel. Olgu siis raamat selleks ajaks mis tahes vormis, mineraalset või taimset liiki.



Janne Andresoo on Eesti Rahvusraamatukogu peadirektor, haridus- ja teadusministeeriumi teadusraamatukogude nõukogu ning Rahvusraamatukogude ja Euroopa Rahvusraamatukogude Direktorite Konverentsi liige.