Urve Palo: lõimumine algab noortest

Urve Palo Foto: Liis Treimann

Rahvuste pinnal sallimatust ühis­­konnas põhjustab Urve Palo meelest see, et eri emakeelega noored ei puutu omavahel kokku.

Pärast Barack Obama valimist Ameerika Ühendriikide presidendiks on minu käest sageli küsitud, millal Eestis valitakse peaministriks või presidendiks vähemuse esindaja?

Ameerikas alustas riik üle 50 aasta tagasi teadliku poliitikaga, et kujundada tolerantset ühiskonda, kus loeb ainult inimene ise, tema oskused ja võimed, mitte tema nahavärv või kultuuritaust. Tee tolerantsuse poole ei ole olnud kerge ega tulnud mõne aastaga.

Kindlasti pole see ka veel lõppenud, kuid ometi võib praegu möönda, et Ühendriigid on selles teatud edu saavutanud. Kuigi riigis elab umbes kümme protsenti mustanahalisi, andis üle viiekümne protsendi kõigist valijatest oma hääle mustanahalise kandidaadi poolt.

Sest ta oli nende inimeste arvates tollel hetkel parim presidendikandidaat. See oleks veel kümme aastat tagasi olnud mõeldamatu. Rääkimata enam kui poole sajandi tagusest ajast, mil mustad ja valged elasid eraldi kogukondades ja käisid eraldi koolides.

Paraku oleme Eestis enamjaolt ikka veel seal, kus Ameerika oli pool sajandit tagasi. Oleme küll uhked selle üle, et noored eestivenelased oskavad eesti keelt aastast aastasse aina paremini, kuid jätame kahe silma vahele tõsiasja, et enamik eesti ja muu emakeelega noori omavahel kokku ei puutu.

Usaldus inimeste vahel saab aga tekkida üksnes siis, kui me igapäevaselt koos oleme. Et seda koos olemist ja usaldust on vähe, kinnitavad ka viimased uuringud, kust selgub, et sallimatus teise emakeelega inimeste vastu on kasvanud just noorte hulgas.

Ühendriikide valitsus otsustas üle 50 aasta tagasi, et ei anna omalt poolt rahalist toetust enam ühelegi koolile, mis põhineb nahavärvil. Julgen väita, et suuresti tänu koolide kokkuviimisele on ametis olev Ameerika president mustanahaline. Koos õppides ja hiljem koos töötades on inimeste tolerants (loe: usaldus) erinevuste suhtes oluliselt kasvanud.

Selleks, et Eestis usaldus erinevate rahvuste vahel kasvaks, peame igapäevaselt kokku puutuma ja mitte lihtsalt põgusalt kaupluses süüa ostes.

Alustama peab noortest. Viimased uuringud näitavad, et ligi 60 protsenti nii eestlastest kui ka eestivenelastest soovivad, et nende lapsed käiksid koos eestikeelsetes lasteaedades. Loomulikult eeldab see lasteaiaõpetajate vastavat ettevalmistamist ning vajadusel ka abiõpetajate olemasolu.

Eesti keele tunnid peaksid olema eraldi eesti emakeelega ja teistele lastele, kuid muul ajal oleksid lapsed koos. Seda praktiseeritakse nii Ameerikas kui ka Lääne-Euroopa riikides. Nii et jalgratast siin leiutada pole vaja.

Tervelt 18 protsenti vene emakeelega lapsevanematest Eestis sooviksid juba nüüd panna oma lapsed eesti õppekeelega üldhariduskoolidesse. Jällegi eeldab see õpetajate vastavaid koolitusi ning algklassides abiõpetajate olemasolu.

Lähenemisi eri emakeelega laste koos õppimiseks on mitu. Alustades sellest, et kogu õpe on eesti keeles, kuid muukeelsele lapsele tagatakse tugiõpe eesti keele omandamiseks (uskuge või mitte, praegu riik seda ei korralda, küll aga teevad seda mõned koolid oma vahenditest ise) kuni kakskeelsete programmideni välja. Valiku, millise programmi kasuks otsustatakse, peaks tegema iga kool ise, tuginedes lastevanemate eelistustele.

Samas peab vene emakeelega lastel olema võimalus õppida süvitsi vene keelt ja kultuuri. Koos eesti keelt emakeelena kõnelevate lastega vene keele tunnis osalemine pole vene emakeelega lastele tõenäoliselt kuigi motiveeriv. Soov säilitada oma emakeelt ja kultuuri on kõigi rahvuste puhul igati arusaadav ja tunnustamist väärt.

Tahavad ju ka eestlased Soomes, et oleks kool, kus lisaks Soome õppekavale on võimalik eesti keelt õppida. Stockholmi Eesti kool töötab just sellel põhimõttel – õppeained on rootsi keeles koos rootslastega, kuid eesti keele ja kultuuri tunnid on soovijatele eraldi ainena õppekavas olemas.

Minu arvates peaksid ka kõik keelekümblusklassid olema ühes õppeasutuses eesti õppekeelega koolidega. Ikka selleks, et noored omavahel kokku puutuksid, kas või pärast õppetunde huviharidusringides osaledes. Kohtudes keelekümbluskooli õpilastega, olen olnud tunnistajaks väga heale eesti keele oskusele, kuid paraku lapsed tõdesid, et sõpru neil eestlaste hulgas ei ole. Lihtsalt ei puututa kokku.

Kindlasti ei arva ma, et peaksime homsest Eestis venekeelsed koolid sulgema. Seda mitte. Riik peaks aga tegema omalt poolt kõik, et toetada nende muukeelsete lastevanemate soovi, kes tahavad oma lapsi eesti keelsesse lastaeda või kooli panna. Eespool toodud arvud näitavad, et neid ei ole sugugi vähe.

Tõsi on ka see, et näiteks Narvas, mille elanikest vaid viis protsenti on eesti emakeelega, on raske seda ideed teostada. Samas on Narva eestikeelne kool venekeelse elanikkonna hulgas väga populaarne. Tallinnas või muudes Eesti linnades ei tohiks erineva emakeelega laste kokkusaamise protsessi mitte miski takistada. Vähemalt mitte riik ise.

Kui lapsed maast madalast kokku puutuvad, koos mängivad ja õpivad, anname sellega kõigile võrdsed võimalused täiskasvanueas Eestis hakkamasaamiseks, suurendame usaldust ühiskonnas ja tagame sellega riigi jätkusuutliku arengu.

Urve Palo on SDE liige. Aastatel 2007–2009 oli ta rahvastikuminister, praegu Viimsi abivallavanem.