Priit Pullerits: kohtuga olümpiale?

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Margus Ansu

Eesti üks koomilisemaid etteasteid taliolümpial juhtus 16 aastat tagasi Lillehammeris. Kiirlaskumises asus starti olümpiaeelsel suvel Eesti passi saanud väliseestlane Connor Olev Martin O’Brien.

Aga kaasaelamist 32-aastasele rahandusspetsialistile jagus vaid paariks sekundiks. Vanemate kodumaa lipu all sõites kaotas ta juba esimestel meetritel suusa jalast ja kihutas piirdeaeda. Enam pole Eestis temast keegi midagi kuulnud.

Nüüd üritab mäesuusatamises O’Brieni võtet olümpiale pääsuks kasutada teine ameeriklane, 17-aastane Warren Cummings Smith. Ainult et seekord kisub lugu koomiliseks juba enne olümpia algust.

Mullu suvel pöördus USA ja Eesti passiga Smith, kelle ema on eesti juurtega, kuid kes ise eesti keelt ei räägi, Eesti Suusaliidu poole sooviga pürgida sinimustvalge all Vancouveri olümpiale. Suusaliit ütles, et andku aga minna, nemad takistusi ei sea.

Aga suusaliidu mäesuusatamise alakomitee otsustas möödunud kuul viimaseid võistlustulemusi vaagides, et Eestit esindab olümpial siiski Deyvid Oprja, samuti võõrapärase nimega, kuid läbi ja lõhki põline eesti mees, kes sõitis Eesti eest ka Torino talimängudel.

Seepeale tegi Smithi leer ehtameerikaliku sammu: nad kutsusid appi juristid, kelle vahendusel süüdistavad Oprjat eelistanud Eesti Suusaliitu olümpiaharta rikkumises ja – Welcome to America! – diskrimineerimises.

Kuigi mäesuusatamise alarühma juhatuse liige on Jüri Oprja, Deyvid Oprja isa, ja kuigi viimaste startide põhjal on vaieldav, kumb mäesuusatajatest võiks praegu parem olla, on advokaatide mängu kiskumine tragikoomiline.

Sest olümpiakoondise koosseisu on alati määranud ja jääb ka edaspidi määrama organ, kes on selleks pädevaim. Eesti Suusaliit ja Eesti Olümpiakomitee on siin pädevamad kui ükskõik kui kallis advokaadibüroo. See on nii Eestis ja see on nii ka Ameerikas.

Aga selles kohtu suunas kiskuvas kraakluses ei tohi unustada veelgi kõnekamat tõsiasja. Nimelt: Eesti ei ole mingi odav rendiriik, mille seljas võiks iga soovija oma isiklikku olümpiaambitsiooni rahuldada. Selleks et Eestit esindada, mitte O’Brieni kombel naeruvääristada, peab enne Eestile ka midagi vastu andma.

Nagu on andnud Kanada päritolu mäesuusataja Tiiu Nurmberg, kes on õppinud selgeks eesti keele, Eestis elanud ja treeninud, siin noorigi õpetanud. Smithi senine panus Eesti heaks on null.

Kas ma ütleksin Smithi Eesti esindamise soovile «ei» ka siis, kui ta võiks Vancouveris medalile pretendeerida? Aga siis ta vaevalt Eesti lipu alla võistlema tikuks. Mis omakorda kinnitab, et Eesti pole Ameerika noormehele rohkem kui riik, mida oma huvides eksp­luateerida.