Urmas Kruuse: valimiste ühendamine pole hea mõte

Tartu linnapea Urmas Kruuse. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Tartu linnapea Urmas Kruuse (Reformierakond) leiab, et valimispäevade ühendamise ideel on mitmeid nõrku külgi ja soovitud usalduse kasvu sellest ei sünni.

Hea meel on tõdeda, et Eestis on alanud aktiivne diskussioon  demokraatia toimimispõhimõtete üle, sest vaid laiapõhjalised arutelud ja vaidlused aitavad  selgitada otsuste tagamaid ning suurendada seeläbi ka  poliitiliste institutsioonide usaldusväärsust.
Möödunud aasta septembris avaldatud Eurobaromeetri uuringu kohaselt usaldab riigikogu 31 protsenti Eesti elanikest ja valitsust 38 protsenti eestimaalastest.

Võrreldes usaldusnäitajaid 2005. aasta omadega – siis usaldas riigikogu 46 protsenti ja valitsust 55 protsenti elanikest –, võime täheldada märkimisväärset langust Eesti tähtsaimate institutsioonide usaldusväärsuses.

Neid tulemusi naabrite omadega võrreldes võime nii kurvastada kui ka rõõmustada ja tõdeda, et alati saaks hullemini minna. Soomes usaldab Eduskuntat praegu 60 protsenti Soome elanikest, samal ajal kui Läti elanikest usaldab riigi parlamenti vaid kuus protsenti.

Loomulikult võime seletada parlamendi ja valitsuse usaldusväärsuse langust  raskete kärbete ja üldise sotsiaal-majandusliku olukorraga, kuid usaldus parlamendi ja valitsuse suhtes hakkas Eestis vähenema juba majandusbuumi ajal, mistõttu tuleb otsida usalduse kaotuse põhjusi mujalt – suuresti institutsioonide sisulisest tegevusest või tegevusetusest.
Igal rahvaesindajal, olgu ta riigikogus või kohalikus omavalitsuses, on võimalik oma käitumisega institutsiooni usaldusväärsust nii suurendada kui ka vähendada.

Samas ei tohi populaarsusest ja usaldusväärsusest kujuneda eesmärk omaette.
Poliitkartulid ja -küttepuud võivad küll ajutiselt tõsta poliitiku reitingut, kuid pigem ootaks poliitikutelt sisulisemat tegevust ning mõtlemist poliitilise eetika peale, mis kõnnib Eestis veel lapsekingades.

Riigikogu ja valitsuse liikmeid peab kiitma, et nad on suutnud teha raskeid kärpeid ja koondamisotsuseid, ning tuleb leppida, et seesugused riigile vajalikud, ent inimestele valusad otsused kõigutavad ka poliitikute populaarsust.

Ent kui samal ajal tõstetakse enda palku ja seotakse riigiteenijate palgad euroga, siis tuleb kurbusega tõdeda, et kõik sisuliselt positiivne nullitakse hetkega ära ja usaldus riigi institutsioonide vastu veereb edasi lumepallina mäest alla.

Riigikogu liikmed ei saa seada ennast rahvast kõrgemale, kindlustades end majanduslikult rohkem kui tavainimene. Kui riigikogu liikmel on võimalik siduda oma sissetulek euroga, siis peab see olema võimalik ka Orava poemüüjal ja Ida-Virumaa kaevuril.

Samuti on ebamäärane riigikogu liikmete puhkusesüsteem. Nii nagu  igal teisel töötajal, peaks ka riigikogu liikmetel olema võimalus eemalduda kuuks ajaks töölt ning puhata.
Vastasel juhul halveneb riigikogu liikmete töö efektiivsus ja sellest tulenevalt ka parlamendi kasutegur.

Riigikogu liikmete puhkus kaotati 2007. aastal põhjendustega, et riigikogu liige teeb tööd 365 päeva aastas ning sellega kaasnevad ka töökulud, mida on vaja kuluhüvitistega katta.
On elementaarne, et kõik tööga seotud kulud peaksid olema riigikogu liikmetel kaetud, aga kui riigikogu liige puhkaks kuu aega nagu kõik ülejäänud eestimaalased, siis oleks loomulik, et selles ajavahemikus kuluhüvitisi ei jagataks.

Mart Laar pakkus 15. jaanuari Eesti Päevalehe arvamusloos välja võimaluse ühendada valimisi, et ühel päeval toimuksid nii riigikogu kui ka kohaliku omavalitsuse valimised või oleksid ühendatud europarlamendi valimised ja kohalikud valimised.

Selline süsteem kahandaks parteide valimiskampaaniate kulutusi, vähendaks populismi levikut poliitikas ning kaotaks ka võimaluse, et ministrid ja riigikogu liikmed saaksid erakonnale häältekorjamiseks kandideerida kohalikel valimistel, ilma et oleks mõtteski pärast valimisi kohalikus volikogus tööle asuda.

Samas on valimiste ühendamisel ka negatiivseid külgi.  Kõige suuremaks miinuseks riigikogu ja kohalike omavalitsuste valimiste ühendamisel on kampaaniate segunemine.

Erakondadel on keeruline kujundada paralleelselt välja kohaliku tasandi ja riiklikku valimisprogrammi ning valijal omakorda on raske eristada kohalikku kampaaniat üleriigilisest.

Europarlamendi valimistel nägime, kuidas Keskerakond kutsus üles valitsust vahetama, ilma et sellel olnuks vähimatki seost toimunud Euroopa Parlamendi valimistega. Samasugust kampaaniat nägime ka sügisestel kohalikel valimistel.

Kardan, et valimiste ühendamise korral muutuksid kampaaniad veelgi ümmargusemaks ning kannatajaks pooleks on omavalitsuste kampaaniad.

Riigikogu ja kohaliku omavalitsuste valimiste ühendamine tähendaks ka uute poliitikute esiletõusu. Uued näod poliitikas on vägagi tervitatav nähtus, kuna tekitab poliitikute seas sisemist konkurentsi, mis sunnib neid rohkem vaeva nägema ning toob rahvaesindajaid inimestele lähemale.

Kuid Eesti piiratud inimressurssi arvestades ei saa kindel olla, et uute poliitikute esiletõusuga paraneb ka poliitika kvaliteet.

Isegi kui seaduslikult lubataks kandideerida samal ajal kahte esinduskogusse, paistaks see kummaline ja oleks valijate petmine.

See tähendab, et erakonnad peavad leidma uusi kandidaate, kes keskenduksid kandideerimisele, kas siis kohalikku omavalitsusse või riigikogusse.

Sellisel juhul võib juhtuda, et tublid inimesed, kes oleksid väga pädevad kohalikul tasandil, kuid otsustasid kandideerida riigikogusse, ent ei osutunud valituks, ei saa aidata edaspidi ka oma kodulinna või -valda.

Valimistel on alati ka rahva informeerija ja meelsuse vahendaja roll, sest valimised näitavad poliitikutele, kas inimestele meeldib riigis või omavalitsuses tehtav poliitika või mitte.

Üha enam räägitakse vajadusest kaasata rohkem inimesi poliitikasse ning suurendada kodanikuühiskonda, kuid kaotades ühed valimised, kaotame ka väga olulise poliitikutele impulsi andmise vahendi ja vähendame sidet valijate ning poliitikute vahel.

Praegu on poliitikud ja erakonnad sunnitud valijatega aktiivsemalt suhtlema vähemalt neljal korral viie aasta jooksul.

Ühendades erinevad valimised, jääks poliitikud kauemaks rahva eest varjule, mis omakorda vähendaks veelgi usaldust poliitikute ja poliitiliste institutsioonide vastu.
Usaldus poliitiliste institutsioonide vastu on ääretult oluline tingimus demokraatia toimimiseks.

Kui usaldus riigikogu ja valitsuse tegevuse suhtes on vähenenud viimaste aastate jooksul tervelt kolmandiku võrra, siis järelikult peavad poliitikud vaatama peeglisse ja mõtlema, kus on astutud valed sammud ja mida saab teha paremini.