Anna-Maria Penu.

FOTO: .

Anna-Maria Penu kirjutab Hispaania näitel, et majanduslikes ja sotsiaalpoliitilistes hädades on tunduvalt kergem süüdistada kedagi teist, kedagi võõrast, näiteks immigranti.

Euroopa Liidus puhuvad muret­tekitavad tuuled: Itaalias rünnatakse Saharast lõuna poole jäävatest riikidest pärit aafriklaste laagreid, Šveitsis pannakse minaretid hääletamisele, Iirimaal kiusatakse rumeenlasi taga ja äärmuslikust võõravihast kantud diskursus pole Euroopa kõrgpoliitikas enam sugugi haruldane nähtus.

Suure tööpuuduse all ägav Hispaania oli aga sisserännanute teema vahepeal täiesti tagaplaanile lükanud ja seda hoolimata sellest (või just seetõttu?), et töötus on eriti rängalt tabanud riigis elavaid immigrante. Isegi 13. detsembril 2009. aastal jõustunud uus välismaalaste seadus, mida suur osa humanitaarorganisatsioone nimetab üheselt immigrante kriminaliseerivaks, ei tekitanud riigi parlamendis suuremaid vaidlusi, sest sisserände piiramise osas on Hispaania võimueliit, eriti praegustes rasketes majandustingimustes, ohtlikult ühel meelel.

Alles siis, kui Kataloonia Rahvapartei president Alicia Sánchez Camacho kaitses Vici linna otsust ebaseaduslikult riigis elavaid inimesi elanike registrisse* mitte kanda, tehes seda jalustrabava «me kõik ei mahu» selgitusega, tõusis immigratsiooniteema uue hooga Hispaania poliitikasündmuste keskmesse. Mis kõige hullem, 15 aastat pärast seda, kui ajalooliselt suure väljarändega Hispaaniast hakkas kujunema immigrantide vastuvõtjamaa, on arutelutase, lahendused ja argumendid püsinud peaaegu muutumatuna. Teisisõnu lähtutakse endiselt seisukohast, et kui pole immigranti, pole probleemi.

2010. aasta Hispaania immigratsioon erineb aga tunduvalt kümne aasta tagusest ajast. Praeguse majanduskriisi tulemusena on sisserändajate arv drastiliselt vähenenud: kui terve 2007. aasta jooksul sisenes riiki seaduslikult 250 000 inimest, siis 2009. aasta esimese üheksa kuu jooksul oli neid vaid 15 000. See arv väheneb asjatundjate sõnul lähiaastail veelgi. 46,6-miljonilise rahvaarvu juures on Hispaania elanike registris ainult 5,6 miljonit teisest rahvusest inimest, neist umbes 39 protsenti on Euroopa Liidu kodanikud. Aktiivne elanikkond moodustab sisserännanutest 77,8 protsenti, hispaanlastest on aktiivsed 60 protsenti.

Kuid möödunud aasta lõpuks oli Hispaanias jäänud oma töökohast ilma 28 protsenti ametlikult töötanud välismaalastest. Sotsioloogid hoiatavad, et töökaotusega kaasnevad rahalised ja elulised raskused piitsutavad erilise karmusega just immigrante, tõugates neid kergemini varimajanduse, võlgade ja vaesuse poole. Tegemist on äärmiselt haavatava ühiskonnagrupiga – juba nüüd on 60 protsenti Hispaania linnatänavate kodututest välismaalased –, sest paljudel puudub lisaks muudele raskendavatele tingimustele ka lähedalasuv pere ja tuttavate toetusvõrgustik, mis aitaks keerulisel ajal jalgel püsida.

Aga sellest kuuleb poliitilistes väljaütlemistes harva. Immigrantide ujedatele kaebustele, ka murettekitavatele arvudele vastatakse pea alati ühese alltekstiga: kui teile siin ei meeldi, minge koju tagasi! Nagu aastaid Hispaanias elamine ja töötamine, maksude maksmine, seaduste täitmine, pere- ja sõpruskonna loomine, võtmesõna «integratsiooni» realiseerimine ei tähendaks lõppkokkuvõttes tegelikult mitte midagi. Kõige vähem veel kodu. Ikkagi oled võõras ja seepärast on sul vähem õigusi. Nagu su siin sündinud lastelgi, keda oli Hispaania möödunud aasta kogusündidest ligi veerand.

Immigrandil on justkui ainult kohustused: kirjuta alla integratsioonilepingule, nõustu tänulikult väiksema palgaga, lepi oma haridusele mittevastava, kehvema töökohaga, ära nõua, ära küsi, ära oota midagi. Ja kui kõrgeaulised põliselanikud nõnda otsustavad, siis hakka vasturääkimata astuma tagasi sinna, kust iganes sa kunagi tulid.

Samal ajal juurduvad müüdid, nagu kasutaksid just immigrandid eriti agaralt Hispaania solidaarset meditsiinisüsteemi, kuigi statistika näitab selgelt, et enim teevad seda üle 65-aastased põliselanikud. Immigrandid otsivad arstiabi üldjuhul viimases hädas. Kurdetakse avalikult riiklike koolide liigse «värvilisuse» üle, mis tõmbavat automaatselt alla pakutava hariduse kvaliteedi. Õpetajad kinnitavad, et immigrantide lapsed on enamjaolt agaramad, distsiplineeritumad ja õpihimulisemad.

Linnades lokkava kuritegevuse, narkomaania ja prostitutsiooni eest vastutavad ühiskondlikus teadvuses muidugi samuti just immigrandid. Ja pisut ka sotsialistide valitsus, kes andis 2005. aastal pea miljonile Hispaanias ekspluateeritud ja ebaseaduslikult töötavale inimesele väärikuse, õigused ja seadusliku kaitse. Sama valitsus, nüüd juba kulunud ja tunduvalt väiksema toetajaskonnaga, püüdis lõppenud aastal vastuvõetud uue, karmima välismaalaste seadusega asja «parandada» ja nii populaarsust võita. Immigrantide integratsioonifondi eelarvet kärbiti samuti 200 miljoni euro võrra. Integreeruge, kuid vaadake ise, kuidas!

Sisserändaja, kes saabus siis, kui Hispaanial oli mullile ehitatud tootmismudeli jaoks töökäsi vaja, keda võeti avasüli vastu, kes aitas «Hispaania imele», rikastumisele, heaoluühiskonna laienemisele kaasa oma töötundide, maksude, higi, oskuste ja teadmistega, tahetakse nüüd kasutuna lihtsalt minema visata. Isegi majanduskriisis ja tööpuuduses on süüdi justkui anonüümne immigrantide mass – mitte süsteem, pangad, ärimehed, valitsejad ise –, kelle õiguste ja vabaduste «piiramiseks» ja «kontrollimiseks» võetakse seadusi vastu eriti kiiresti. Nagu polekski tegemist inimeste ja nende eludega.

Jah, immigratsioon seab ülesandeid kogu ühiskonnale, kuid probleem ei ole immigrandis. Probleem on selles, et neile ülesannetele ei osata demokraatlikule ühiskonnale vastavalt leida inimõigusi silmas pidavaid, õiglasi ja seega elujõulisi lahendusi. Meie majanduslikes ja sotsiaalpoliitilistes läbikukkumistes on ju tunduvalt kergem süüdistada kedagi teist. Kedagi võõrast, kedagi nõrgemat. Näidata näpuga tollele nimetule, näota immigrandile. Tema eristamiseks pole vaja isegi raamatuid lugeda, ringi reisida ega ajurakke pingutada, sest piisab vaatamisest. Ja vaadata oskavad kõik...

* Elanike registrisse kandmine on Hispaanias kohustuslik ning annab immigrantidele ligipääsu tervishoiule ja haridusele, mis on universaalsed õigused, hoolimata välismaalase seaduslikust olukorrast Hispaanias.