Aare Hõrn

FOTO: Peeter Langovits

Seto aktivist Hõrna Aare meenutab vaidlusi Eesti idapiiri asukoha üle ja nendib, et praeguseks pole isegi setod piiri kulgemise osas ühel meelel, veel vähem eestlased. Kuid ajalugu annab väikesele rahvale haruharva häid valikuid ja sel juhul tuleb kiirelt tegutseda.

Minu esimene teadmine piirist tuli koos teadmisega sinimustvalgest, Eesti Vabariigi aastapäevast, Vabadussõjast. Olin just saanud Meremäe keskkooli õpilaseks, kuhu koolitee mind aastatel 1975–1978 viis. Paksus Vabadussõja raamatus, mida sain lugeda, olid kaardid piirikavadega ja ülevaade sellest, kuidas jõuti Tartu rahulepingu sõlmimiseni.

Kaheksakümnendate alguses sai käidud Eesti piiri pidi matkamas. Mitmes kohas oli piirijoon ilusti näha. Leidsime isegi tükikese Eesti Vabariigi piiri okastraadist. Ühes külas, kui võsastunud piir kadus silmist, küsisime vanalt vene külamehelt, kus me oleme. «Oleme praegu Eestis, aga seal – tolle lepistiku taga – on juba Venemaa. Küla nimi on Volkovo.» Kui varem innustas mind tagant ainult ajalooline huvi, siis seal, Volkovo külas, käis külamehe sõnade peale südamest nagu soe puhang läbi – siin mäletatakse, et elatakse Eestis. Järelikult on Eesti riik veel võimalik, ja kui riik, siis ka piir.

25. oktoobril 1987. aastal Petseris Setu Seltsi asutamiskoosolekul sõnas kadunud Stepan Tammeorg kõva häälega: «Tahame Eesti alla ja piiri vana paika tagasi.» Sellest alates kerkis piiriküsimus aktuaalseks. Petserimaal Vene alla jäänud setod, eestlased ja venelased tulid koosolekutele ütlema, et neil on Eesti südames ja nad tahavad tuleviku siduda Eesti Vabariigiga. Neid, kes ei tahtnud Eesti alla, oli muidugi ka. Oli ka setosid Eesti poolelt, kes lausa kurjustasid, et mida me selle Petseriga ullitame, kas meil mõistust peas pole.

Aastatel 1987–1990 oli oma tulevikuvisioonides võimalik lähtuda mujal maailmas toimuvast – Saksamaa ühendamine, aserite piirivaidlused Iraaniga. Tuletades meelde ka seda, kuidas aastatel 1917–1920 loodi Eesti Vabariik, tekkis toonaste seto asja ajajate seas tõsine arutelu, mida tuleks ette võtta, et iseseisvuse taastamisel saaks Petserimaa üheks osaks Eesti riigist.

Eesti Kongressil Petserimaa saadikutena osalemine ja Petserimaa Ühenduse loomine andsid tulemuse, et kõik seto organisatsioonid ütlesid selgelt välja, et taastatud Eesti Vabariik peab lähtuma õiguslikust järjepidevusest ka piiriküsimuses. Tartu rahu piiri taastamine ning Petserimaa kuulumine Eesti Vabariigi alla nimetati eeltingimuseks põlisrahva püsimisele ja arengule oma ajaloolisel kodumaal. Kuni seda pole juhtunud, tuleks piirist tulenevaid raskusi võimalikult leevendada.

Eesti Kongress võttis vastu otsuse Eesti Vabariigi õigusjärgse piiri taastamisest ning ENSV ülemnõukogu tühistas 1944. aasta otsuse Jaanilinna ja Petserimaa osa loovutamise kohta. Sellega oli loodud seaduslik alus Tartu rahu järgse piiri taastamiseks ning suur osa Eesti poliitikutest oli valmis sellega tegelema. Tuleb muidugi märkida, et kaugeltki kõik poliitikud polnud sellega päri ning proovisid piiriküsimust päevakorrast igal võimalusel maha võtta.

Arnold Rüütli jutu järgi oli 1991. aastal Jeltsiniga sõlmitud suusõnaline kokkulepe, et Kosselka külani tulevad Petserimaa alad Eesti alla tagasi, Ingerimaa saab autonoomia, aga Kosselkast ida poole jääv osa jääb Venemaale. Paraku paberit sellise lubaduse kohta näidata polnud, kuna jutt toimus nelja silma all ilma nõunike osavõtuta.

Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline riiklik läbikäimine sai hoo sisse 1992. aastal. Peamiseks teemaks oli Vene sõjaväe kiire väljaviimine, seejärel igasugu varade ja kohustuste jagamine, sotsiaal- ja kodakondsuse küsimused. Vene pool haaras juba 1992. aastal kaasmaalaste teemast kinni ning ilmutas selle vastu suuremat huvi kui näiteks varade, piirilepingu või piiri mahamärkimise vastu.

Eesti peaminister oli toona Tiit Vähi, välisminister Lennar Meri ja asevälisminister Trivimi Velliste, endine Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees. Muinsuskaitseliikumise päevadel 1989. aastal käis Velliste teiste hulgas väljasõidul Eesti Vabariigi piiril, Tessevitsa küla kandis.

Riikliku delegatsiooni kokkupanemisel tehtigi Petserimaa Ühendusele ettepanek nimetada oma esindaja delegatsiooni koosseisu. Ühendus volitas mind. Läbirääkimised algasid aprillis ning kokkusaamised toimusid iga paari kuu tagant. Ikka nii, et kord Eestis. kord Moskvas. Olin piiritöörühmas, mida juhtis Velliste. Läbirääkimised toimusid kolmel viisil: esiteks delegatsiooni kogunemised, mida Eesti poolt juhtis Uno Veering ja Vene poolt Vassili Svirin, teiseks töörühmade koosolekud ning kolmandaks – jalutuskäigud.

Viimane tähendas seda, et delegatsioonide juhid käisid väljas jalutamas ning ilma tunnistajateta ja ametlike reegliteta arutamas, kuivõrd on mõnes vaidlusaluses küsimuses võimalik kokkuleppele jõuda. Mõnikord käisid koos jalutamas ka töörühmade juhid.

Esimene piiritöörühma koosolek käis kähku. Eesti pool teatas, et on valmis alustama piiri mahamärkimist, millega tekitati Vene delegatsiooni seas kahinat. «Tartu rahulepinguga määratud piiril,» lõpetas Velliste lause. Pärast hetke kestnud täielikku vaikust teatas Vene delegatsioon, et neile pole Venemaa ülemnõukogu andnud volitusi läbi rääkida piiri muutmise üle. Mille peale vastas Velliste, et ka Eesti delegatsioonil pole volitust Tartu rahulepinguga fikseeritud piirijoont muuta. Kokkuvõttes tõdeti, et mõlemal poolel on voli ja tahtmine läbi rääkida piiri mahamärkimise tingimuste üle, aga kummalgi poolel on aluseks erinev piirijoon.

Piiri kulgemise osas jäigi 1992. aastal kõik sinnapaika.

Üks suur probleem seisnes selles, et reaalselt seisid meie Kodukaitse mehed mitte Irboska-tagusel joonel, vaid enamasti ENSV piiril. Mõnes paigas, nagu Sesniki sild, isegi ENSV piirist siinpool. Nii viskasidki venelased lipsuta olles mõnikord ka nalja, et kui oleme oma Tartu rahu piiris nii kinni, siis miks meie mehed seal ei seisa.


Oli aga vaja lahendada hulk praktilisi küsimusi – Narva-Jaanilinna probleem, kus olid ühised vee- ja solgitorud, Narva veetammi küsimus, Petseri raudteega seonduv, piirijoonega poolitatud kirikukoguduste elu ning Võmmorski internaatkoolis töötavate Petseri õpetajate mured. Selleks koostati sidusalade leping, mille sisuks oli kergendada piirialade elanike elu kuni piiriküsimuse lõpliku lahendamiseni.

Leping sai valmis, parafeeriti, aga mõned Eesti poliitikuid, näiteks Endel Lippmaa, olid sellele vastu, kuna nende meelest sai Venemaa sidusala mõistega kontrolli Eesti piirialade üle. Trivimi Velliste lohutas meid seepeale, et Vene piirialasid hakkab kontrollima Eesti kroon. Lepingus loetletud meetmed rakendati ka ilma ametliku paberita.

Üldiselt hoidis Eesti pool sellist joont, et ollakse valmis läbi rääkima erinevate variantide üle, välja arvatud ENSV piir. Vene pool hoidis jällegi tollest kramplikult kinni. Ühe osa seto aktivistide arvates võinuks kompromissjoon olla Mõla joonel. (Mõla org praeguses Petseri rajoonis, milleni ulatus kaasajal seto asustus – toim.)

Võrreldes 1992. aasta kõnelusi 90 aasta taguste rahuläbirääkimistega Tartus, tuli tõdeda, et mis käes, see käes. Sealt, kus sõjaväelased on jala maha pannud, jookseb ka piir. Teiselt poolt paistis, et eestlaste jaoks on maa-ala hoidmine või sel teemal kauplemine kuidagi võõras. Vabadussõja ajalgi ei tahtnud Eesti sõjamehed enda käes Pihkvat hoida, taasiseseisvunud Eesti ajal loobuti kergelt merealadest Soome lahes ja Ruhnu all.

Praeguseks pole isegi meie, setod, ühel meelel piiri kulgemise osas, veel vähem eestlased. Kokkuvõtvalt –  ajalugu annab väikesele rahvale haruharva häid valikuid. Sel juhul tuleb kiirelt tegutseda. Tartu rahuga saime hea piiri ja oma riigi, 1991. aastal võitlesime taas oma riigi välja, aga juba mitte nii hea piiriga. Lääne-Setomaa on meil siiski olemas ning Petseris maksab ka Eesti kroon. 1992. aasta sügisest setosid aga enam läbirääkimistele ei kaasatud.

Juutidel – vanal ja targal rahval – oli 2000 aasta jooksul üks soov, mida üksteisele aastavahetusel sooviti: «Näeme tuleval aastal Jeruusalemmas!» Usku ja soovijaid peab olema.

Seto keelest pani ümber Igor Taro
.