Neeme Korv

FOTO: Peeter Langovits

Vähem kui nädal tagasi, 27. jaanuaril pakkus interneti suhtluskeskkondades, ajaveebides, võrguväljaannetes elavat arutelu üks San Francisco Yerba Buena kunstikeskuses läbi viidud esitlus. Tähelepanu keskmes oli 9,7-tollise puuteekraaniga tahvelarvuti iPad. Juba esimesel päeval või ööl, sõltuvalt maailmajaost, pidi saama selgeks, millise revolutsiooni Apple’i juht Steve Jobs seekord valla päästab.




Samal ajal kui infoajastu kiirteed näitasid end uuest ja siledast küljest, oli elu mõnes Eesti paigas astunud umbes kahekümne aasta tagusesse aega. Varahommikul kõlkus kuskil Heltermaa ja Rohuküla vahel enam kui kuus tundi veerand sajandi eest Nõukogude armeele tankide veoks ehitatud praam. Suurem laev ei saanud madala veetaseme tõttu sõita. Muhumaalt liikus mandrile küll suur parvlaev, ent Suure väina ületamiseks kulus siiski kaks tundi...



Meil on ridamisi väikesi kohti, kus ammu ei peatu enam rongid, bussiühendus vaagub hinge, postkontor on suletud, sularahaautomaat puudub, lähim kaupluski kilomeetrite kaugusel... Need löögid polekski nii karmid, kui seda asendaks kiire ja kättesaadav (!) internet.



Kuigi telekommunikatsioonifirmad ei väsi kulutamast raha mainekampaaniatele, mille osaks on kinnitus, et just nende pakutav võrk on maailma parim, ja turunduse huvides tehakse kuskil Tallinna südames PR-trikke, näitamaks kui võimas on pakutav mobiilne andmeside, on reaalsus sootuks teine. Kel taskus 3G-d toetav mobiiltelefon, teavad väga hästi, et kuskil metsa vahel kiire interneti nautimine on võimalik vaid telereklaamis.



Just siin peitub tegelik lõhe suuremate linnade ja maakohtade vahel. Sel lõhel on ka sotsiaalne mõõde, ent esmajoones praktiline, sest kodanikud ei saa enam võrdsel määral teenust. Tallinnast paistab riik teistsugune. Samamoodi nagu portaal suudab lühikese kommunaalsõnumi panna teadusartikliga samasse kaalukategooriasse.



Mullu asutatud Eesti Lairiba Arenduse Sihtasutus peaks euroraha toel 2015. aastaks ehitama valmis uue ülikiire lairibavõrgu. Sellele kavale võiks panna suuri lootusi. Kuid ainult juhul, kui maal maksaks püsiühendus sümboolse summa. Näiteks 29.90 kuus. Linlaste kulul.



Steve Jobs võib tõesti maailma muuta. Sotsiaalteadlane Marju Lauristin on juba pikka aega rääkinud ulatuslikust e-õppest kui võimalusest. Fantaseerigem: lastel pole vaja tassida hunnikut kooliraamatuid ja töövihikuid, parimad õpetajad võiksid anda e-tunde – piisaks tahvelarvutist. Mind ei üllataks, kui midagi taolist tõesti tuleb... mõnes Tallinna eliitkoolis. Küllap tehakse just Tallinnast Eesti esimesed iPadi tellimused.