David Vseviov: rahulepingut sõlmides olid Eestil ja Venemaal erinevad huvid

Tartu rahulepinguga tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust de jure, loobudes «igaveseks ajaks kõigist suverään­õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta». Foto: Repro

Ajaloolane David Vseviov kirjutab, et 90 aastat tagasi istusid Eesti esindajad läbirääkimiste laua taha igati ausate kavatsustega ja erinevalt Nõukogude Venemaast polnud need kantud vaid taktikalistest ja ajas piiratud huvidest.

Ajalugu kandub olevikku valdavalt nimede ja arvude kujul. Et näiteks kunagisel kalendrikuupäeval X kirjutasid omaaegsed tegelased Y ja Z alla mingile rahulepingutekstile.

Mis on selles tõdemuses erakordset ja enneolematut? Ilmselt just nimelt konkreetselt mainitud kuupäev ja nimed. Ja riigid, mida need nimed esindasid ja nende kandjad teenisid.

Aga rahulepingu sõlmimise fakt iseenesest? Üldiselt, kogu inimkonna ajaloo kontekstis – vast mitte. Sest kuigi ajaloohuvilistest asjaarmastajad on üritanud kokku lugeda peaaegu kõike, mida saab üldse numbritega mõõta (alates kas või maailma loomisest tänase päevani sõdades hukkunutest kuni mõne lokaalse tähtsusega sündmusest osavõtjateni), pole kuskil kirjanduses hakanud silma, et keegi oleks pakkunud välja ajavahemikul maailma loomisest tänapäevani sõlmitud rahulepingute kas või ligilähedast üldarvu.

Ning seda polegi otseselt vaja. Jätkub teadmisest, et neid on olnud suurel hulgal ja ainuüksi meie naabri Venemaa minevikust võib erilise vaevata leida kümneid vahe- ja päris rahulepinguid Rootsi, Türgi ja teiste riikidega. Lisaks olid nad ju kõik, nagu rahulepingutele tüüpiliselt omane, sõlmitud lõplikuna ja nende kestus oli määratud ulatuma igavikku.

Et see ka nii sünniks, seda pidid oma autoriteediga pidulikult garanteerima vanal ajal jumalad ja uuel ajal – allkirjad ning pitsatid. Ja kahjuks pole midagi parata – ei kajasta ju rahulepingute suur arv midagi muud kui inimkonna ajaloos lakkamatult toimunud sõdu.

Nii polegi üldises rahulepingute pikas jadas Tartus 1920. aasta 2. veebruaril Eesti Vabariigi ja Vene ­SFNV vahel sõlmitud kokkuleppes esmapilgul midagi erakordset. Lihtsalt kaks riiki jõudsid järjekordselt ja nii, nagu seda on minevikus ikka olnud, pärast mõnda aega kestnud kurnavat sõjategevust järeldusele, et rahu sõlmimine on mõlemale poolele hetkelisi eesmärke silmas pidades teatud kompromissina kasulik.

Ning kui see ühele lepingupooltest (tavaliselt potentsiaalselt ja kõnealusel juhul hiljem tugevamale) enam seda polnud, järgnes reeglipärane käik: muutunud oludest tulenevalt ja jõudude vahekorda ümber hinnates lendas «igaveseks ajaks» allkirjastatud leping igasuguste süümepiinadeta ajaloo prügikasti. Seltsiks arvukatele eelkäijatele. Kus ta selle teo tegijate järeltulijate arvates paikneb ka praegu.

Ja kuigi vahetult Tartu rahulepingu allakirjutamisele järgnenud ajal hindas selle peamine Nõukogude-poolne initsiaator Lenin saavutatud tulemust kõrgelt (märkides seejuures küünilise avameelsusega, et mõne aja möödudes tuleb sõlmida Eestiga juba uus, tõeline rahu, sest varsti sealne valitsus, Nõukogude poolt kukutatuna, langeb), kadus peatselt NSV Liidu peamisest teatmeteosest – «Suurest nõukogude entsüklopeediast» – isegi vastav märksõna.

Seda vaatamata asjaolule, et tegemist oli Nõukogude riigi esimese rahulepinguga üldse. Tartu linnaga seoses aga leiab ulatuslikus entsüklopeedias mainimist vaid Nystadi (Uusikaupungi) rahu, mille ajalooline positiivne tähtsus seisnes Eesti alade toomises Venemaa rüppe.

Tartu rahuga otseselt või kaudsemalt seotud sündmustest, rahulepingu tähendusest, selle jätkuvast kehtivusest ja mittekehtivusest on kirjutatud arvukalt raamatuid ning artikleid. Seda on teinud professionaalsed ajaloolased, juristid ja ideoloogia- ning propagandavaldkonna asjatundjad.

Alates tõsiteaduslikest kuni publitsistlike ning pilkavalt iroonilisteni, kus äärmusliku näitena on seatud kahtluse alla Eesti riigi olemasolu. Sellel polevat mingit ajaloolist ja juriidilist põhjendust.

Sest «emamaalt» Eesti eraldumise kinnitanud lepingu (mis selle seisukoha esindajate kirjutistes kannab nimetust «sobing») Venemaa-poolseteks allakirjutajateks olid vägivaldselt ja ebaseaduslikult võimu haaranud ning seega igasuguste legitiimsete õigusteta usurpaatoritest bolševikud. Mis muutvat lepingu ning koos sellega Eesti riigi sünni a priori seadustühiseks.

Kuid see, kas 1920. aastate alguse Lenini juhitud Venemaa valitsus oli seaduslik või mitte ning kuidas üldse paigutuvad ühtsesse identiteediruumi tsaariaegne trikoloor ja Aleksandr Aleksandrovi poolt bolševike hümniks kirjutatud heliteos, on pigem meie idanaabri siseküsimus, millel puudub sõlmitud Tartu rahulepinguga otsene seos.

Kuigi üldiselt on ju teada, et tänapäeva Venemaa ja NSV Liidu vahekorda iseloomustab valdav osa vene autoreid rahvusvahelises õiguses käibiva terminiga «kontinuiteet», mis tähendabki pidevust ja järjekestvust.

Küsimusele, kas ajalookulgemisele on omane mingi seaduspärasus ning ajalooarengule kindlad reeglid, pole sajaprotsendiliselt üks-üheselt õiget vastust. Seda pole juba ainuüksi sellepärast, et ajalugu sisaldav aeg on universumi eksistentsi kestvusega võrreldes olematult lühike ühik ning pealegi, kes meist surelikest ikka teab, millise saatuse on tulevik inimkonnale kavandanud.

Kuid vähemalt praeguse oleviku minevikukogemusest lähtudes võib enam-vähem kindlalt väita, et meie planeedi valdava osa inimeste vältimatu koostoimimine on organisatsiooniliselt liikunud ühes kindlas suunas: karjastaadiumist rahvusriigini. Riigini, millest on saanud omaette väärtus.

Vähemalt sellisest loogikast lähtudes käsitlevad inimkonna ajalist arengut ajalooõpikud, keskendudes põhjalikult valdavalt 19. sajandi lõpu – 20. sajandi esimestel kümnenditel aset leidnud sündmustele, kui rahvused ja riigid «leidsid» üksteist. Ning rahvusriigi altarile oma elu andnutest said kangelased, kellest osal on määratud ausammastena kaunistada Euroopa linnade väljakuid.

Nii võibki tsipake utreeritult öelda, et ajalugu on oma ponnistuste lõppresultaadina sünnitanud riigi ja kui hävib riik, siis on suur oht, et koos sellega võib kaduda või saada ümber kirjutatud ka selle kunagi eksisteerinud riigi ajalugu.

Et üks Tartu rahule allakirjutanud pool – Venemaa – on traditsiooniliselt olnud «riigikeskne» riik, seda väidetakse paljudes ajalookäsitlustes.

Isegi siis, kui traditsiooniliselt Vene riigitegelaseks ja väepealikuks tituleeritud mongolite-tatarlaste suurkhaani truualamlik vasallist vürst Aleksander Nevski saavutas edu Jäälahingus (mille tegelik toimimine pole praegusel juhul oluline), on ajalookirjanduses läinud see võit tol ajal mõistena olematu Vene riigi arvele. Sedavõrd oluline on moodustis nimega riik.

Ning miks kõik need, kes on tahtnud venelasi ja teisi rahvaid allutada, on olnud pahad? Sest nad on tahtnud hävitada venelaste või mõne muu rahva riiki. Ja ega Vale-Dmitri I ja Vale-Dmitri II polnud Vassili Šuiskist suuremad isehakanud trooninõudlejad, kuid usurpaatori halvustava tiitli pälvisid nad ajalookirjanduses peamiselt selle tõttu, et nende toetajate hulgas oli oluline tegija teine ehk Poola-Leedu riik.

Igatahes on riik Venemaa ajalookäsitluse (meelde tuleb ka Vladimir Hotinenko 2007. aastal ekraanidele jõudnud filmi «1612: segaduste aja kroonika» paatoslik suhtumine Vene riiki) keskne mõiste. Mis ei tähenda kaugeltki seda, et kangelastegusid said sooritada vaid need, kes sarnaselt Minini ja Požarskiga võitlesid välisvaenlaste vastu ning oma riigi eest ja nimel.

Nimetatutest erinevalt annab kirjutatud ajalugu võimaluse ka nendele tegelastele, keda tavaliselt kutsutakse riigikukutajateks-revolutsionäärideks. Vähemalt teatud ajal olid selles rollis kõik bolševikest juhid, kelle teeneks peeti varasema riigi purustamist ja kogu eelneva üle parda heitmist.

Aga ka nende puhul toonitati, et kõik see oli tehtud ikka vaid riigi, ainult seekord õiglasema ja õnnelikuma, kommunistlikuks nimetatud riigi ülesehitamise nimel. Et selle riigi kodanikud jõuaksid, Stalinit tsiteerides, lõpuks arusaamisele, et tulemusena on elu läinud paremaks ja lõbusamaks.

Ning ega see mõttekäik, et riigi edukuse tunnuseks peetav ning tonnides loetav toodang ja sõjariistade arvukus on inimeludest olulisem, pole Venemaa ajalookirjandusest kuskile kadunud. Sellest loogikast lähtudes ongi mõni autor leidnud ka viimasel ajal õigustuse Stalini laagrisüsteemile ja mõni väljaanne nimetanud teda vaatamata «mõningatele puudustele» lõpptulemusena ikkagi geniaal­seks mänedžeriks – riigi võimsuse ülesehitajaks.

Teatavasti on riikidel, nagu igasugustel elusorganismidel, omad huvid. Sarnaselt paljudel riigivappidel kujutatud elukatega. Need ulatuvad eksistentsiaalsetest globaalseteni. Nad on ajas igavikulised ja ajutised. Strateegilised ja taktikalised. Ning vähemalt mõtetes, soovides ja unelmates ei kao nad olematusse ka siis, kui eri riikide esindajad istuvad ühe laua taha kahe- või mitmepoolse rahulepingu lõpp-protokolli allkirjastama.

Nii oli see ka 1920. aasta 2. veebruaril Tartus. Millised olid seejuures Eesti riigi ja Vene SFNV huvid, on meil üldiselt teada. Eesti jaoks olid nad kindlasti strateegilised ja igavikulised. Venemaa vaatevinklist vaadatuna, nagu ainuüksi ülal tsiteeritud Lenini mõttekäigust nähtub – vaevalt.

Nõukogude Venemaa jaoks oli see pigem ajutine (loomulikult Vabadussõja rinnetel Eesti poolt ka mõningal määral pealesunnitud) taktikaline käik. See kuulus ühena paljudest välisasjade rahvakomissariaadi paratamatute käikude arsenali, mis astuti, unustamata hetkekski Moskva dirigeeritud Kommunistliku Internatsionaali dokumentides fikseeritud peaeesmärki, milleks oli maailmarevolutsioon ja üleilmne proletariaadi võim.

See oli suur idee, mille kohmakat realiseerimiskatset oli juba nähtud Saksamaal ja mida mõned aastad hiljem üritati sealsamas ning 1924. aasta 1. detsembril ka Eestis korrata.

Vaevalt on rahvusvahelisele õigusele tuginedes korrektne eristada nii-öelda  ausate kavatsustega lepingut ebaausate kavatsustega sõlmitud lepingutest. Ehk teha seda, piiludes riikide hinge ja tuvastades nende tegelikud huvid.

Kuid selles, et näiteks 1939. aasta 23. augustis sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt oli nii Hitleri kui Stalini jaoks vaid pehmelt öeldes ebaausate kavatsustega ettevõtmine, pole mingit kahtlust. Ning 1973. aastal «Eesti nõukogude entsüklopeedias» ilmunud Nõukogude-Saksamaa lepingut iseloomustavat teksti «Nõustudes Saksamaa sellekohase ettepanekuga, ajas Nõuk.

Valitsus nurja mõnede imperialistlike ringkondade kava suunata Saksamaa agressioon kohe NSV Liidu vastu» tuleb tänapäeval võtta lihtsalt naljana. Selliseid näiteid võib tuua minevikust kümneid ja sadu ning arvukate lepingupoolte seas on pigem erandlikud need, kes siinse klassifikatsiooni alusel kuuluksid ausate (aga võib-olla ka naiivsete) hulka.

Kuivõrd olid Eesti läbirääkijatele 1920. aastal teada Nõukogude Venemaa suured strateegilised plaanid, pole isegi tähtis. Oluline on, et Eestile oli rahu ja Venemaa-poolset iseseisvuse tunnustamist vaja. Ning vaja oli seda igaveseks ajaks.

Sest Tartu rahu kinnitas, et sajandeid Venemaa koosseisu kuulunud territooriumist ja Venemaa rahvaste hulka arvatud eestlastest oli saanud iseseisev riik ja koos sellel alal elavate muudest rahvustest inimestega riiklikult vaba rahvas. Igatahes asusid Eesti esindajad läbirääkimiste laua taha igati ausate kavatsustega.

Erinevalt Nõukogude Venemaast polnud need kantud vaid taktikalistest ja ajas piiratud huvidest ning kommentaarides toimunule ei väljendanud Eesti riigitegelased rahulepingu sisust põhimõtteliselt eristuvaid soovunelmaid.

Anda vastust küsimusele, kas 1920. aasta 2. veebruaril sõlmitud Tartu rahuleping kehtib või mitte, ei kuulu siinkirjutaja kompetentsi. Sellele on andnud oma lahendi ja tõlgenduse rahvusvahelise õiguse pädevad asjatundjad (ideoloogiarinde töötajate väljaütlemisi ja kirjutisi pole mõtet arvestada). Ning ka selles, et see hinnang võib esineda diametraalselt vastanduvates variantides, pole midagi halba. Diskuteerimine on ju teadusele omane.

Kuid selles, et Tartu rahu on Eesti ajaloo kõige ajaloolisem sündmus, pole mingit kahtlust. Ning seni, kuni eksisteerib Eesti riik või vähemalt elab unistus sellest riigist, jääb kestma ka 1920. aasta 2. veebruaril sõlmitud Tartu rahu ajalooline tähtsus.