Martin Kala: aitab juba burkajutust!

Foto: Corbis/Scanpix

Martin Kala kirjutab, et euroopalik ühiselu norm näeb ette, et inimene ei varja oma nägu. Nii ei ole burkadebatt seotud ainuüksi religiooniga. Siin vaieldakse ühiskondlike põhimõtete vastu, mis kehtivad kõigile.

Juba üle poole aasta vältab Prantsusmaal elav burkadebatt. Pariisis paikneva rahvusparlamendi erikomisjon avaldas burkade küsimuses kauaoodatud raporti, mis kutsus üles keelustama mosleminaiste pealaest jalatallani katmist, nimetades burkasse riietatud naisi prantsuse väärtustele vastuvõetamatuks. Täispikk loor avalikes kohtades olevat väljakutse ilmalikule vabariigile.

Burkateema on jätk 2005. aastal jõustunud seadusele, mis keelab suurte ristide, islamiloori ja juudi pigimütside kandmise haridusasutustes, et järgida täpsemalt Prantsusmaa 1905. aasta ilmalikkuse põhimõtet. Kuigi keeld polnud suunatud ühegi usu vastu eraldi, pole raske eeldada, et seaduse lähtekohaks olid nimelt islami pearätid.

Prantsusmaa kestev probleemide ahel keha ja nägu katva burka ümber lisab piisakese läänemaailmale ainuomaseks kujunenud põhivabaduste ja mitmekesisuse sallivuse katlasse. Sõnavabaduse ja jumalateotuse vahekorras pole ilmalik Euroopa suutnud tänaseni täit selgust luua.

Taani Jyllands-Posteni karikatuuriskandaal 2005. aasta septembris ning Theo van Goghi mõrvamine novembris 2004 olid vaid mõned hoiatavad näited, mis sundisid Euroopat oma väärtuste kaitselt moslemimaailma mõjul tagasi tõmbama. Iga kaheksas taanlane toetab Taani ajalehtede otsust mitte uuesti avaldada prohvet Muhamedi pilapilte.

Sellised nähtavaile ususümbolitele tehtud riiklikud rünnakud panevad inimõiguslaste pead pöörlema, kuid süvendavad ka Euroopale igiomast debatti sõnavabaduse, pilkamise ja pühaduseteotuse teemadel. Kui kiirelt resümeerida, siis äärmuslikud näited minevikust on heaks taimelavaks siinsele parem­äärmuslusele ning nii (Šveitsi) minarette ja pearätte kammitsevad seadused kui ka Euroopa Liidu liikmesriikide migratsiooniretoorika ja suurlinnade süvenev getostumine on eelduseks fanatismile, usumõrvadele ja segregatsioonile. Burkakeelu kehtestamist kaaluvad ka Taani, Holland ja Austria.

Küsimus on selles, kas burka keelustamise juriidiline alus on piisav. Pigem mitte. Õigustuseks ei sobi viide ilmalikkusele, kuna ilmalikkus kui reegel kohaldub riigikorrale, mitte aga üksikisikule. Riigi põhiseadus kaitseb kõigi (ka islami)usklike usuvabadust. Samuti ei saa seda põhjendada isikuvastase vägivalla, ebaõigluse või naiste ahistamisega, sest paljud, kes maani loori kannavad, teevad seda siiski vabal tahtel.

Prantsusmaal eelistavad seda peamiselt islamisse pöördunud prantslannad. Ühtlasi ei suudetaks keeldu juriidiliselt põhjendada inimväärikuse austamise alusel, sest see on suunatud ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastu. See ei anna seadusandjale vaba voli tõlgendada väärituks mida tahes, sest nii võib väärikus omakorda vabadusega vastuollu sattuda.

Euroopa inimõiguste konventsiooni ja ka Eesti põhiõigusdogmaatika kohaselt on riietusesemete kandmine usulistel kaalutlustel seotud religioonivabaduse ja vaba eneseväljenduse õiguse kui põhiõigusega. Kui midagi sellist piirama hakata, tuleb uurida, kas sama eesmärki poleks võimalik saavutada mõne põhiõigusi vähem piirava meetmega.

Mulle jäi silma ühe prantsuse õigusprofessori arvamus möödunud nädalast, mis mõjub kristallselge häälena kõikide nende kõrval, kes valjuhäälselt multikultuurilise ühiskonna sallimatusele viitavad ning väidavad, et burkade ja minarettide probleemid pärinevad pimedast hirmust «teistsuguste» ees.

Seadusandjal lasub õigus otsustada, kas näo kinnikatmine on pidev rünnak või solvang kaaskodanike vastu, kuna teatud mõttes kuulutab looritatu nad liiga sobimatuks või lugupidamatuks, et tema nägu näha. Euroopa õiguskorras on solvangule viitavad punktid enamasti olemas (Eestis veel mitte).

Teiseks määrab Suure Prantsuse revolutsiooni algusaastal 1789 vastu võetud inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon, et «seadus saab kaitsta vaid ühiskonnakahjuliku tegevuse eest». Kas saame pidada ühiskonnale kahjulikuks neid, kes on otsustanud end katta ja nähtavalt isoleerida?

Jääb vaid julgeolekuküsimus: kas inimesel on õigus avalikus ruumis katta täielikult oma nägu? Julgeolekukaalutlustel võib muuta ebaseaduslikuks kaetud näoga näiteks riigiasutusse või ühistransporti ilmumise, aga sel juhul peab seadusandja osutama, milles seisneb näo katmisega kaasnev oht, mida ei saa muu, vähem koormava meetmega tõrjuda või ennetada.

See teema ei puuduta niisiis ainult burkat, vaid ka kõiki muid lahendusi, mistõttu oleks äärmiselt tark see küsimus lõplikult «ilmalikustada». Tegemist pole enam usulise küsimusega.

Viidata võib põhiseaduslikele väärtustele: iga ühiskond toetub avalikule korrale, mis peegeldab selle ajastu tõekspidamisi ja moraalinorme. Reeglina varjatakse oma suguelundeid ja näidatakse nägu. Võib-olla on asi tulevikus teistmoodi, kuid lääne ühiskond sõnastab praeguse sotsiaalse normi just nõnda ning iga riigi parlament võib vabalt otsustada, kas seda normi kaitsta või mitte.

Eespool juba viidatud õigusteadlane ütles: «Võimalus, et riigikohtud või Euroopa Inimõiguste Kohus sellise sätte vaidlustaks, on vähetõenäoline, kuna nõnda kinnitaks ta omamoodi uut põhiõigust oma nägu avalikult teiste eest varjata.»

Viimaks on seaduse kohaldamine. Keegi – ka mitte parlamendis – ei kujuta ette politseibrigaadi, kes sööstab, kiivrid peas ja kilbid ees, poejärjekorras looritatud naisi arreteerima.

Pigem võib karistus olla kopsakas rahatrahv, mida mosleminaised seaduse eiramise eest maksavad. Prantsuse parlamendikomisjon soovitab ühtlasi jätta ilma tööviisast, elamisloast või Prantsuse kodakondsusest need, kes ilmuvad burkas postkontorisse või ükskõik millisesse valitsushoonesse.

Euroopa südames toime pandud terroriaktid ning pidev sõda ajakirjandus- ja väljendusvabaduse ümber on muutnud senist optimistlikku arusaama tsivilisatsioonide kokkupõrkest ning sõnastanud kohalikele ümber eri ideoloogiate ja kultuuridega rikastuva lääne multikultuurilise ühiskonna arusaamad integratsioonist ja sisserändajate uude kultuurikeskkonda sulandumisest.

Kokkuvõttes ongi sallivuse küsimus moslemite ja ristiusuliste vahel üks valupunkte. Eurooplased sõnastavad sallivuse enda demokraatliku väärtuspõhimõttena isegi siis, kui neile on mõistetamatu olukord, mida tekitavad tänapäevases mõttes religioonist tulenevad ja kaasaegsesse kultuuri tihti sobimatud usureeglid. Moslemid tahavad aga muudkui teada, miks maailm muretseb nende naiste olukorra pärast.

Islami sallivus teiste usundite suhtes on hüppeliselt muutunud ja tänapäeval on ajalooga võrreldes vastupidi – kristlikust läänest ning isegi Roomast leiab mošeesid, kuid Saudi Araabias pole ühtegi kirikut. Kui asjad sellisesse perspektiivi seada, tundub eurooplasele järjest rohkem, et ta muudkui tõmbab end teistega arvestades koomale, kuni lõpuks ei jää talle endale enam midagi.

Minul tekib küsimus, kaua me veel Euroopas selle üle vaidleme, milline on või peaks olema siinne ühiskondlik norm. Ja kaua võitlevad siinsed «võõrad» euroopalikest traditsioonidest kantud ühiselu põhimõtete vastu? Usuringkonnad on hakanud õigusküsimustes sõna võtma, mõistes, et oma eesmärkide nimel tuleb tugev olla ka juriidilisel tasandil – näiteks juhtumite puhul, mil on tegemist usukuuluvusest tuleneva diskrimineerimisega või muu sellisega.

Reageerimiskiirus, millega juudi ning ristiusu liidrid tulid appi haavatud muhameedlastele karikatuuriskandaali päevil, tõestas, et kuigi nemad on juba ammu nõustunud ilmaliku elukorraldusega, teadvustavad nad nüüd, et omavahel solidaarsed usuringkonnad mõjuvad argielus kaalukamalt.

Burkadebatt ei ole seotud ainuüksi uskumisega. Mul on tunne, et selle vaidluse puhul teevad Euroopa muhameedlased endale ise karuteene ja muudkui süvendavad siinse rahva vastumeelsust enda suhtes. Järjest üldisemalt on hakanud varemalt tolerantsete eurooplaste seas levima seisukoht, justkui saaks üldse ilma islamita paremini hakkama.

Olgu siin irooniaks, et isegi Šveitsis elav moslemist kultuuriloolane Tariq Ramadan soovitab moslemitel mitte lääne ühiskonda sulanduda, kuid käituda tagasihoidlikult, võtta kindlasti vastu kodakondsus, et selle abiga uut keskkonda hõlpsamalt islami­seerida jne.

Burkadebatt ei pöörle vääritute karikatuuride, prohvetite solvamise või selle ümber, et kellegi usukummardamine on muudetud võimatuks. Siin vaieldakse ühiskondlike põhimõtete vastu, mis kehtestavad õigusi ja kohustusi absoluutselt meile kõigile.