Imbi Paju: eneseviha juured. Reetmisest ja autundest

Imbi Paju Foto: Peeter Langovits

Hiljuti lugesin laevareisil Helsingist Tallinna intervjuud autoärimees Jürgen Vesteriga. Artiklis oli juttu, et mees on olnud omal ajal ERSP ja Kaitseliidu loomise juures.

Kuid siis olid hakanud puhuma uued tuuled. Nüüd pidi ta olema «Tiit Vähi usku» mees, nagu Vähigi, pidi ta kritiseerima valitsuse Vene-poliitikat, pronkssõduri teisaldamist, mis keeranud tuksi tema Moskva ärid, ning sõdimist gaasijuhtme vastu.

Eesti pidavat olema mõttetu riik, mida pikas perspektiivis ootab hääbumine. Eestlane olevat orjarahvas, harjunud kartma ja peksa saama. «Kui seda riiki tahetakse ära võtta, siis seda tehakse majanduslikult. Lähema aasta jooksul müüakse meid maha ja pekstakse eestlased vaiba alla.»

Seda lugu lugedes valdas mind kõhedus, ohutunne. Mulle tuli meelde, kuidas laulva revolutsiooni ajal viskasid 106 000 kommunisti Eestis oma parteipiletid nurka, kagebiidid käisid end üles andmas – ja seda mitte mingisugusest pragmaatikast «see olukord toob mulle kasu» lähtudes, vaid sellepärast, et kõigil oli valest, reetmisest ja hirmust kõrini. Inimesed nägid, et riigi iseseisvaks saamine annab neile võimaluse jälle iseendaks saada.

Pärast selle artikli lugemist helistasin oma heale sõbrale, arstile ja psühholoogile Heino Noorele, kes nimetas seda õilsat hetke Eesti ajaloos omamoodi poeesiaks, kus reetmine ei tulnud inimestele pähegi, «see polnud mitte mingi ülim tarkus või ettenägelikkus, vaid võimalus vägivallavõimu tingimustes midagi ise olla ja teha».

Noor meenutas, kuidas Tiit Vähil jätkus tollal julgust anda Balti ketti minevatele inimestele transpordiks Valga autobaasist autosid. «Õilis oli hea olla, see on ülev tunne, reetmine on madal,» meenutas Noor tollast psühholoogilist olukorda.

Reetmine on psühholoogiline fenomen, madal tunne, millega kaasneb ärapanemine, oma ligimese saatuse ja elu mõjutamine tagaselja. Ausas mängus, kus valitsevad džentelmenlikud reeglid, pole selline tegevus Noore arvates mõeldav. Kuid kust on hiilinud meie igapäevaellu küüniline pragmatism, maailmavaade, et tõde on see, mis toob mulle kasu?

Kuidas on võimalik, et ERSP ja Kaitseliidu loomise juures olnud mees kasutab oma maa sõimamiseks nõukaaja punase akadeemiku Gustav Naani sovetlikku, eestlase alaväärsustunnet ja eneseviha süvendavat keelt ning retoorikat eestlaste hääbumisest ja orjarahvaks olemisest. Ma mäletan, millist vastikust ja ebameeldivustunnet Gustav Naani hääl raadiost mulle puberteedieas põhjustas.

Nüüd olen hakanud kuulma ja lugema mõne meie ärimehe Naani ajupesu sõnasõnalist kordamist ja mind valdab tollasest minevikust pärit ebameeldiv tunne, ohu ja reetmise tunne n-ö omade poolt. Isase esimene instinkt peaks olema tahe oma kodu kaitsta, kuid see instinkt ei toimi ja see loob kaitsetuse tunde, reetmise tunde meie ellu. Vähemalt minus tekitab selline retoorika küsimusi.

Tihti tuuakse Eesti äriringkondades Vene-poliitikas eeskujuks Soomet, justkui Soome valitsus oskaks Kremliga paremini asju ajada. Selline populism ja harimatus hämmastab mind alati. Ma pole kuulnud ühtegi endast lugupidavat Soome ärimeest praalimas, et äritegemise hinnaks peaks olema oma riigist ja iseseisvusest loobumine. Ma ei tea, kas keegi selliseid pugejaid lõppkokkuvõttes austab ja kas selline inimene ka iseend austab.

Represseeritu Heino Noor toob näite piiblist ja tuletab meelde, et Juudas, kes oli Jeesuse reetnud, poos end lõpuks üles. Mina, kes ma proovin ehitada silda Soome ja Eesti vahele oma Nõukogude totalitarismi analüüsivate filmide ja raamatutega, olen saanud nii mõneltki Soome ärimehelt tunnustavaid sõnu – hea, et sa seda tööd teed, minugi esivanemad võitlesid Eesti Vabadussõjas.

Suure ehitusfirma Lemminkäinen omanik härra Pentti andis koguni väikese stipendiumi, kui kuulis, et ma teen dokumentaalfilmi Soome ja Eesti naiskodukaitsjatest.

Härra Pentti ema oli 1925. aastal pärast 1. detsembri verist riigipöördekatset aidanud eesti naistel naiskodukaitse organisatsioonile soome naiste eeskujul aluse panna.

Ja kuigi mõni Soome poliitik viibutabki sõrme ja hoiatab, et Soome ja Vene suhetes ei tohi paati kõigutada, ei tähenda see veel tingimata oma aadetest ja tõekspidamistest loobumist, kuigi Paavo Lipponeni näide Nord Streami lobitöö tegijana on moraalselt küsitav. Kuid tema polegi see, keda ma eeskujuks toon.

Hiljuti küsis Soome televisiooni pikaaegne Lääne-Euroopas tegutsenud korrespondent, kas ma arvan, et Eesti võib oma iseseisvuse kaotada, nüüd on näha, et Kreml panustab Eesti savisaarestamisele.

Seegi küsimus ja fakt, et Soome kuluaarides liiguvad sellised tähelepanekud, teevad mind ebakindlaks. Hiljuti kirjutas Helsingin Sanomat, et Tallinna linn võib kaotada Euroopa kultuuripealinna tiitli, sest ühe erakonna juht ja üks erakond on rakendanud selle projekti oma valimisvankri ette.

Kogu olukord kultuuripealinna projektiga sünnitab taas ebameeldiva tunde, tunde ärapanemisest, ahnusest, egoismist, lugupidamatusest – midagi labast sovetlikku ja haisvat.

Mäletan, kuidas kord 1990ndatel ühel kirjanike kohtumisel Helsingis, kus oli ka paljude raamatute autor, kuid kaua aega KGBs töötanud ja Inglismaa heaks spioneerinud ning siis Londonisse põgenenud Oleg Gordievski.

Järsku ütles ta mulle, et teie, eestlased, hoidke silm peal Edgar Savisaarel, tal oli Nõukogude ajal eriti kõrge positsioon. Tookord asusin meie laulva revolutsiooni rahvast koondanud häält kaitsma, nüüd aga olen sõnatu.

Meie elu looritav kultuuritus teeb murelikuks. Kultuuriajaloolane, endine Turu ülikooli professor, pagulastaustaga Ilmar Talve jättis meile, eestlastele, suurepärase testamendi «Eesti kultuuriajaloo» (2004).

Talle meeldis rääkida kultuurist kui kommunikatsioonivahendist. Talve tegi oma tööd Eesti heaks paguluses. Ta on öelnud, et pagulus polnud vabaduse nauding, pagulus oli riiklik ülesanne – kohustus teenida Eesti Vabariiki –, ja seesama kohustus peaks olema ka meil nüüd, keset oma vabadust ja võimalusi.

Meie igapäevaelu aga varjutab ärapanemise mentaliteet, mis teeb ausamad ja tundlikumad inimesed kohmetuks ja murelikuks. Inimesed seisaksid justkui hämmingust suurte silmadega ega oska selle meid ümbritseva nõmedusega midagi peale hakata.

Kuid hea algab väikestest asjadest, see algab õlatundest, oma kaaslaste tunnustamisest, nende õnnitlemisest, kui nad on midagi hästi teinud. Hea algab sellest, kui julged kasutada oma sõnavabadust, ilma kartuseta tobe olla või kellegi naeru alla sattuda. Julgus on reetmise vastand, sellest tundest tehtavad teod teevad väärikaks.

Ajalooprofessor Seppo Zetterberg on öelnud: «Väikerahvas saagu aristokraadiks.» Siin ongi tähtis ülesanne täita. President Toomas Hendrik Ilves kirjutas minu ja kirjanik Sofi Oksaneni koostatud kogumikku «Kõige taga oli hirm» artikli «Meloslasi mäletades», mille ta lõpetab sõnadega: «Olulisem korrektiiv tuleb meil teha mõtlemisse.Mitte ainult diplomaatidel ja valitsusel, vaid ka ajakirjandusel, ettevõtjatel ja teiste alade esindajatel: mõistkem, et vanad eeldused ja alused enam ei kehti. See omaksvõtt aitab meil uuesti eristada olulist tähtsusetusest, sisu vahust, see laseb meil mõista, kus me tegelikult praegu oleme.» Ja ta mõtleb selle olemise all vabadust ja selle väärtustamist.

Kultuuri mõiste sisaldab turvalisust ja mingil määral etteaimatavat keskkonda. See on kodu, kus perekonnaliikmete käitumine on tuttav, kus elatakse teatud reeglitele toetudes, kas või et ära tunnista oma ligimese vastu. Kodu peab olema see koht, kuhu me tunneme end kuuluvat. Kultuur on ka see, kuidas me mõtleme, mida me väärtustame. Kuid kultuur on ka oskus hoida elus rõõmu ja kokkukuuluvustunnet loovat traditsiooni.

Meie kultuur peaks andma võimaluse meenutada neid isikuid, kes tugevdavad meie kokkukuuluvustunnet, mitte tunnet, et meid on reedetud.