Vilen Künnapu: iga päev olgu nagu pühapäev

Foto: Mihkel Maripuu

Puhkepäev võiks olla selline päev, mil n-ö maise maailmaga võimalikult vähe tegeleda tuleks.

Pean silmas kõikvõimalikke praktilisi töid. Vanasti käisin vahel pühapäeviti ja isegi nädalavahetustel tööl, aga praegu pean puhkepäevi ikkagi hingamise päevaks.

Nii püüangi pühapäeva sisustada eeskätt vaimse tegevusega, jalutamise ja mõtisklemisega ning eelkõige sellega, et ma ei tee tööd. Rituaalse tegevusega, milleks võib olla nii spirituaalne riitus, mediteerimine kui ka kirikuskäik. Vaimse tegevuse mõiste on minu jaoks lai.

Ja kui nii võtta, siis ega pühapäev võrreldes teiste päevadega ka midagi nii erilist ole.

Jõuan lihtsalt mõttega sinna, et mulle on kõik päevad nagu pühapäevad – pühitsetud. Iga päev püüan ju tajuda ühendust Absoluudiga, Keskpunktiga, Jumalaga – ükskõik kuidas keegi teda nimetab. Sest see on oluline. Vanasti tulid mul igasugu pöörased mõtted, ma ei reguleerinud ennast ära – kuni sinnamaani, et kõik lõppeski ühe suure kriisiga.

Kui see tunne – side Absoluudiga – on olemas, muutub enesetunne heaks ja ka teistel inimestel on hea minuga koos olla. Aga et kogu aeg teolises seisundis olla, pean tegelema enesedistsipliini kasvatamisega. Pean ennast jälgima, pean iga päev tegelema – nagu juba mainisin – mõne riitusega.

Ehk asjaga, mis meele maha rahustab. On see siis vaimse kirjanduse lugemine, joogaharjutuste sooritamine, maalimine või joonistamine või kirikus käimine. Mõnikord piisab loodusesse minekust, suhtlemisest maavaimudega, aga miks mulle just kirik meeldib – et seal on arhitektuuris püha geomeetriat, mis annab pauerit veelgi juurde ja ühendab inimese kaugema universumiga.

Nii et – iga päev olgu nagu pühapäev, aga pühapäev olgu kohe eriti pühapäev.