/nginx/o/2008/06/02/46311t1h77f1.jpg)
Öelge mulle, miks peaks tavalisele eestlasele korda minema, mida USA president oma aasta tähtsaimas kõnes räägib. Sellise küsimuse esitas eile käputäiele Eesti ajakirjanikele ja välispoliitika ekspertidele Ühendriikide vastne suursaadik Michael Polt.
Esmavaatlusel eriti vist ei lähegi, ning miks peakski? Kõne, millega Ühendriikide president tuleb jaanuari lõpus, veebruari hakul Kongressi mõlema koja liikmete ette ning annab teada, mida ta alanud aastal teha kavatseb ja milliseks hindab olukorda riigis, ei pruugi tunduda just märkimisväärsena.
Eriti siis, kui riigipea keskendub peamiselt siseriiklikele küsimustele ja puudutab välispoliitikat vaid põgusalt, otsekui järelmõttena – ah jaa, sellest peaks ju ka rääkima.
Niisiis, miks pidanuks eestlastele Barack Obama eileöine kõne korda minema? Suursaadiku arvates on vastus loogiline: praegusel raskel ajal huvitab keskmist ameeriklast ja keskmist eestlast sama asi – kuidas ma oma küttearve ja autoliisingu eest maksan?
Teisisõnu, kas mu töökoht ja tuluallikad säilivad? Ning umbes nii, nagu iga inimene võrdleb oma majanduslikku olukorda naabrite omaga, on seda mõttekas teha ka riikide tasandil.
Pealiskaudsel vaatlemisel tunduvad USA ja Eesti valikud pärast majanduskriisi algust vastupidised. Eesti piiras eurotsooniga liitumise nimel karmilt kulutusi, niigi hiigelvõlgades USA aga laenas veel sadu miljardeid, et päästa kriisi põhjustanud panku ja elavdada majandust.
Eestis mõistlikuna tundunud valik põhjustanuks Ühendriikides katastroofi, mis oleks koos USAga kuristiku põhja kaasa tõmmanud muu maailma. Sest kui ameeriklased ühtäkki enam ei tarbi, kukuksid kokku nii Hiina kui maailma suurim majandusühendus Euroopa Liit, kaasa arvatud Eesti.
Teisisõnu talitavad Eesti ja Ühendriigid masu tingimustes samamoodi – nähes kriisis võimalust loobuda headel aegadel tekkinud enesega rahulolust ning tõustes probleemi kõrgusele, kui ameerikalikult väljenduda.
Suursaadiku küsimusele on muidugi ka alternatiivne vastus, mis ei puuduta niivõrd presidendi kõne sisu, kuivõrd selle iga-aastase suursündmuse poliitikavälist poolt.
Obama kõnet tasus vaadata kas või pelgalt vaatemängu pärast – telekaamera tabatud muiged, irved ja muud näoilmed rääkisid oma sõnavaba keelt.
Ning isegi külmas Eesti talves peaks südame soojaks tegema kõne lõpus toodud näide kaheksa-aastasest Louisiana poisist, kes saatis Valgesse Majja oma taskuraha, et president saaks selle haitilastele annetada.