FOTO: Urmas Nemvalts

Avalikust häbipostist ei tohi saada kättemaksuvahend

Avalik häbi on valus karistus. Valusam kui trahvisummad, mõnikord isegi valusam kui sundpuhkus Rootsi kardinate taga.



Aastaid on püütud leida lahendust probleemile, kuidas mõjutada vanemaid, kes oma kohustusi lapse ees ei täida, kohtus välja mõistetud elatusraha maksma, kuid seni üsna tulutult.



Hinnanguliselt vaid 20 protsendil neist juhtudest on põhjus võimaluste puudumises. Ülejäänud kordadel võib maksmata jätmise taga näha hoolimatust.



Justiitsministeerium otsustas läheneda probleemile teisiti ja seadis sisse elatisnõude võlgnike nimekirja. Sinna satuvad kõik need vanemad, kes 60 päeva jooksul kohtus välja mõistetud elatist maksnud pole.



Ehkki juriidiliselt on elatusraha nõudmine aastatega lihtsamaks muutunud, tähendas üksikvanemale selle tee ettevõtmine kannatuste jada, mis kohtuotsusega ei lõppe.



Kuna vaid kümme protsenti neist, kellelt kohus on lapse kasuks raha välja nõudnud, seda ka maksavad, tähendas see last kasvatavale vanemale uut kohtuteed, uusi konflikte, uusi kulusid… või lihtsalt käegalöömist. Nüüd on väike lootus, et hirm oma nime võlglaste nimekirjas näha seda protsenti suurendab.



Tõsi, olukorda aitas veidi leevendada elatisabi süsteem – 90 päeva jooksul makstav kolmandik lapsetoetuse määrast –, kuid see pole kaugeltki mitte piisav.



Kaks aastat tagasi ärgitas Postimees leidma võimalusi elatisfondi loomiseks, mis kohtus välja mõistetud raha lapsele tagada suudaks ja selle hiljem võlglaselt sisse nõuaks. Ehkki poliitikud leidsid kava kaalumist väärt olevat, kaalumisest palju kaugemale ei jõutudki.



Nimekiri ei tohi muutuda aga vanemate omavaheliste suhete klaarimise kohaks. Võlglaste nimekirja avaldamine kannab eelkõige eesmärki kaitsta lapse huve, sest kui vanem oma ülalpidamiskohustust ei täida, on kannatajaks siiski laps.



On selge, et häbi ja hirm on tõhus vahend, kuid tuleks silmas pidada, et süü lunastanu liiga kauaks häbiposti rippuma ei jää. Lubatakse, et nimi kustutatakse nimekirjast kümne päeva jooksul pärast nõutud elatusraha maksmist.



Kuid arvestada tuleb ka internetti paisatud info kalduvust säilida, niisiis peab tagama, et otsingumootor võla tasunu nime kuid hiljem uuesti samas kontekstis välja ei tooks.



Teine probleem puudutab lapsevanemate võrdse vastutuse põhimõtet. Viimasel ajal on elatusraha teemal arutledes asetatud raskuspunktid isade kahjuks, just nagu oleksid meessoost lapsevanemad alati need, kes kohustused täitmata jätavad.



Isegi kui see statistikat vaadates nii olema kipub, ei tähenda see, et vanemate tegematajätmisi kajastavalt leheküljelt juba n-ö eelkokkuleppe korras emad välja jäävad. Kui on võrdsus laste eest vastutamises, peaks õigluse huvides kehtima sama ka kohustuste täitmisel.