Arvatakse, et lapsed on täiskasvanutest sagedamini haiged – talvisel viiruste ajal nohus, köhas, palavikus – enamasti seetõttu, et nende immuunsüsteem pole veel korralikult välja arenenud.
Merike Tamm: hingelised haavad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eks nad siis lasteaias või koolis teiste lastega tihedas kokkupuutes saavadki hõlpsamini haigusi külge.
Kui aga laps on haige sagedamini kui ükskõik milline eakaaslane, või kui üks ja sama haigus lööb sõltumata aastaajast ikka ja jälle välja, hakkab mõnigi lapsevanem otsima sellel kaugemaid tagamaid kui pelk külmetus.
Perearst näitab süvenemist sellega, et võtab (ema pealekäimisel) ette suurema uuringutetsükli: vereproov, uriiniproov, röntgen, ultraheli.
Püüdmata visata ühtegi kivi meie tervishoiusüsteemi suunas, näib siiski, et teisiti polegi enamasti neil võimalik reageerida.
Perearsti ülesanne on tegeleda otseselt haigusega ehk ravida välja põletik, leevendada nohu või tõsisemate kaebuste korral suunata eriarstile.
Miks mitte aga otsida eri ravimite mõju katsetamisega samal ajal vastuseid ka psühholoogiast ning saada selgusele, mis keha üldse haigeks tegi?
Tuttavatel on juhtunud, et laps, kes kurdab hommikul kõrvavalu, osutub perearsti juures pealtnäha terveks. Või õhtul põiepõletikuga hädas oleval lapsel pole järgmisel päeval emaga kodus olles enam vaevusi.
Ma ei taha öelda, et lapsed oma haigusi simuleerivad, vaid et see võib peegeldada nende vajadusi, mida nad teisiti selgeks teha ei suuda.
Eestlane vist siiani ei taha meelsasti rääkida psühholoogilt abi saamisest ja enamasti – võib-olla ka kõrgeks peetava hinna tõttu – jõuavad sinna sisemiselt katkised inimesed.
Sellest on tegelikult kahju, sest healt psühholoogilt võib saada elule värske pilgu, suhtumise, mis aitab negatiivsust endast eemal ja sellega ka keha terve hoida.
Kas see kaldub pigem usu või psühholoogia valdkonda, kui inimesed räägivad sellest, et ei tohi halbu mõtteid mõelda – need saavadki tõeks? Enese veenmise ja mõttejõu tugevusest räägivad siiski paljud enda kogemustest.
Inimkeha psühholoogia ütleb, et valu või haigus kehas võib peegeldada emotsionaalset haava, mida keha jääb kauaks mäletama.
Miks mitte siis mõnikord nende asjade üle kõrvalise inimese abiga rahulikult järele mõelda.