INDREK TEDER

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Igasuguse kultuuri väetamine peaks algama sellest, et vaatame asju avali pilgul ja nimetame neid õigete nimedega, tõdeb õiguskantsler Indrek Teder.

Esinemiseks pakutud pealkiri sisaldab intriigi, paradoksi või lihtsalt sõnalist krutskit. Kas siis poliitiline kultuur kuulub väetatavate taimede, põllumajanduskultuuride hulka, nagu kipub pealkirjast mulje jääma? Igal juhul eeldab pealkiri, et poliitiline kultuur on «elus», dünaamiline ja arenev. Väetis on Eesti kultuuriruumis intrigeeriv kujund. Mõelgem kas või fosforiidisõja ajal toonases Sirbis ja Vasaras ilmunud Priit Pärna «Sitta kah!» karikatuurile, milles mees loopis hobuvankrilt Eestimaa kuju võtnud sõnnikut.

Kujundite eripäraks on see, et need panevad meid paratamatult mingis suunas mõtlema. Sõltuvalt kontekstist võib väetis (sõnnik) olla positiivne või negatiivne kujund. Piltlikult väljendudes ei soovi me sõnnikut oma lauale, aga sõnnikuga väetatud põllul kasvanud teraviljast valmistatud leib on lauale teretulnud. Seega: üks haisev asi võib õiges kohas ja koguses läbi muutuse aidata kaasa heale tulemile. Tundlikule kuulajale võiks sellise teemapüstitusega – «Millist väetist vajab Eesti poliitiline kultuur?» – kaasneda isegi heidutavaid assotsiatsioone, aga eks reaalne elu mõju mõnikord ka heidutavalt.
Kas Eesti poliitikat saaks võrrelda Augeiase tallidega, ja kui saaks – kas sinna tallidesse on väetist juurde vaja?

Enne kui hakata väetama Eesti poliitilist kultuuri, peaks selle poliitilise kultuuri olemasolus veendunud olema või kokkuleppeliselt eeldama, et ta on olemas. Muidu võib ju juhtuda, et väetad vale vahendiga. Ma lähtun eeldusest, et meil selline kultuur eksisteerib. Eeldame, et poliitiline kultuur ongi segu pragmaatilistest võimupüüdlustest, ideaalidest, õigusnormidest, tavadest ning veel paljust poliitvõtete arsenalis. Seega ei püüa ma siin defineerida täpselt Eesti poliitilist kultuuri. Eeldame selle olemasolu, püüdmata seda täpsemalt piiritleda.

Võiks kiirelt soovitada, et poliitiline kultuur vajaks väetamist ideaalidega. Teoreetiliselt vist jah, kuid kõlab kuidagi õõnsalt ja vagatsevalt. Tihtipeale, kui on alustatud mingit pealtnäha õiget ja idealistlikku kampaaniat, on idealismi varjust paista pragmaatika kõrvad. Samuti on elukaugete ideaalide altarile ohverdatud liigselt inimlikke väärtusi. Pealegi – ideaalid pole ju mitte pelgalt vahend, vaid ikka eesmärk, mis muidugi ei välista, et vahendid võivad teinekord olla idealistlikud või segu ideaalidest ja ratsionaalsusest.

Riigis toimuvat poliitilist konkurentsi saab ja võib võrrelda ettevõtete turukonkurentsiga majanduses kasumi nimel. Majandusliku tootmise kõige lihtsam põhjus on inimeste soov tarbida vastavat kaupa. Vahendite pakkumine nende vajaduste rahuldamiseks ongi tootmise ühiskondlik eesmärk. Samas ei kahtlusta me ettevõtjat altruismis (1), et ta toodab selleks, et inimesi aidata, kuigi ta reklaamikampaanias võib ärilistel kaalutlustel püüda sellist muljet jätta.

Toodetakse ikka eesmärgil saada kasumit ning toodang, millega rahuldatakse ühiskonna vajadusi, on ainult kõrvalprodukt. Möönan, et tegelikult ei ole reaalpilt nii selge, kuid see ei muuda esitatu põhiolemust. See, et toodang valmib n-ö kõrvalproduktina, ei tee ju seda toodangut vähem hinnatavaks või ebaväärikaks. Sama võiks tõdeda ka kogu poliitilise tegevuse, sealhulgas parlamendi ja valitsuse tegutsemise, õigusaktide väljatöötamise ning kehtestamise jms kohta. Poliitikud ja parteid konkureerivad omavahel valijate häälte pärast eesmärgil tulla võimule. Valijate hääled on poliitikute kapitaliks – kasumiks.

Konkurentsivõitluses poliitilise võimu ja ametikohtade pärast toodetakse kõrvalproduktina ka kõike seda, mida demokraatlik ühiskond vajab. Aga poliitilise võitluse eesmärk on ja jääb tulla võimule ja saada vastavad ametikohad. Selle teenistuses on kogu poliitiline kultuur. Oluline on, et säiliks ja toimiks konkurents, mille läbi ühiskond saab üldreeglina parima tulemi.

Riik ja ühiskond toimivad läbi oma struktuuri ning poliitika, sealhulgas poliitiline konkurents toimib läbi vastava struktuuri ja menetluse. Meie poliitilises kultuuris varjatakse selliseid ratsionaalseid struktuure ja menetlusi erinevate loosungitega, kus poliitikud lubavad valijatele maad ja taevad kokku. Teesklus, mingil kujul tegelike eesmärkide varjamine pole omane ju ainult Eestile. Valijale meeldimise eesmärgil lubatakse võimatuid asju – näiteks maksude langetamist, sotsiaaltoetuste tõstmist jne. Minu meelest klassikaline teeskluse näide on poliitilise välireklaami keeld, kus seaduse seletuskirjas toodi välja, et üks seaduse eesmärk on «vähendada raha osatähtsust poliitilises võitluses»! Kas pärast seda on raha poliitikas vähem tähtis ja kas selle keelu kehtestajad seda kas või milligrammigi uskusid?

Läbi kumab ka kummaline utopistlik või teesklev alatoon – raha on paha ja keelaks selle või piiraks seda. Samas tsiviilühiskonnas on raha lubatav ning oluline on, et poliitiline raha oleks nähtav, mitte varjul. Pean seda seadust poliitilise vagatsemise klassikaks. Luuakse illusoorne kattevari – meil on sellised ebameeldivad suured plakatid keelatud, samas hiilitakse sellest keelust massiliselt mööda, kuid konkreetselt ei saaks öelda, et tegu on rikkumisega.

Kas selline silmakirjalik tegevus on ikka jätkusuutlik ja arukas? Kas me kulutame väikeriigi piiratud energiat mõistlikult ja ratsionaalselt? Kas me peame truualamlikult matkima teisi ühiskondi ka teeskluse vallas? Eetiline ei ole selline tegevus vist mitte. Silmakirjalikkus on poliitilises kultuuris üks paljukasutatud ja hinnatud vara. Äkki loobuks ülemäärasest silmakirjalikkusest ning räägiks asjadest tegelikult, reaalselt? Siin on mu mõttekäigus teadlik paradoks. Silmakirjalikkus on andnud võimulepürgijatele häid tulemusi. Seega võib eeldada, et selle kasutamine suureneb veelgi. Äkki ongi see hea – mull paisub, kuni lõhkeb. Kuid kas see lõhkemine on ühiskonnale kõigist variantidest soodsaim? Nagu inimajalugu on näidanud, vahetatakse lubaduste mulli lõhkemisel selline poliitkultuur välja palju halvema, diktatuuri vastu, mis on hoopis teine poliitiline kultuur, kus halvimal juhul kasutatakse lõpuks «väetisena» neidsamu inimesi.

Kui äkki väetaks Eesti poliitilist kultuuri otseütlemisega ning selge ratsionaalsusega, mida ei kaunista populismi plastikroosid?

Praegune poliitiline kultuur, ja mitte ainult Eestis, kasutab keelepruuki, mis meelitab masse ja pakub suurepärast võimalust mitte ainult vastutusest kõrvale hiilida, vaid ka rahva nimel vastaseid kas hävitada või halvustada (2). Esinetakse ja räägitakse igal konkreetsel juhul rahva tahtest ja rahva tahte väljendusest, unustades ära, et esindaja ei ole igal konkreetsel juhul otseseoses valija tahtega. Esindaja on saanud vaba mandaadi – volituse valitsemiseks põhiseaduse raames valitud ajal. Ta on selle mandaadi teostamisel sõltumatu. Kaldutakse väitma, et «rahval» on igas üksikus küsimuses selgepiiriline ja ratsionaalne arvamus ning et ta teostab seda arvamust demokraatias esindajate, poliitikute valimisega, kes hoolitsevad selle arvamuse täideviimise eest (3). Unustatakse, et eksisteerivad konkreetsed inimesed kui põhiõiguste kandjad, kellel on oma konkreetsed huvid, mille alusel kujunevad huvigrupid. Rahvas jääb konkreetsetes küsimustes pelgalt abstraktsiooniks ning on oma tahtega määrav eelkõige valimistel. Pealegi on valimistel väljaselgitatu ju enamuse tahe ja enamuse tahe ei ole rahva tahe, kuna rahva tahe peaks hõlmama kogu rahva.

Seega tuleb nõustuda Austria majandusteadlase ja demokraatliku eliiditeooria ühe rajaja J. A. Schumpeteriga, et valimiste eesmärk on valitsuse moodustamine, millele loomulikult eelneb seadusandliku kogu moodustamine – ja ei enamat (4). (Ääremärkusena tuleb tõdeda, et Schumpeter majandusteadlasena võib erineda n-ö tavapärastest juriidilistest lähenemistest, kuid on hea, kui mitte ainult õigusteadlastest «riigimõtlejad» käsitlevad ühiskonda. Muidugi ei saa välistada 20. sajandi esimesel poolel ühiskonnas toimunu mõju Schumpeteri ideedele.)

Valijaskonna valik, mida on ülistatud kui «rahva valikut», ei pruugi lähtuda valija enda algatusest, vaid seda kujundatakse ning selle kujundamine on demokraatliku protsessi olemuslik osa. Valijad ei otsusta küsimusi. Kuid samuti ei vali nad oma parlamendiliikmeid selleks kõlbliku elanikkonna hulgast täiesti eelarvamustevabal meelel. Kõigil tavajuhtudel on initsiatiiv kandidaadi käes, kes sisuliselt teeb pakkumise parlamendiliikme ametikohale.

Valijad piirduvad selle pakkumise eelistamisega teistele pakkumistele või selle tagasilükkamisega. Kuid isegi see vähene valijaskonna initsiatiiv, mida ühe võistleva kandidaadi heakskiitmine võiks iseenesest tähendada, on edasises piiratud parteide olemasolu poolt. Parteid pole sugugi suvaline lobigrupp inimesi, kes kavatsevad edendada nn üldist heaolu väidetavate kokkulepitud printsiipide alusel, mida püütakse väita ja usuna levitada. Seega – parteid tegutsevad tegelikult nagu äriühing majanduskonkurentsis oma toodangut reklaamides ja kliente värvates.

Partei juhtimise ja partei reklaamimise psühhotehnikad, loosungid ja marsiviisid ei ole toretsevad kõrvalasjad. Need on poliitika põhiolemus (5). Järelikult on poliitilise kultuuri põhiolemus poliittehnoloogia kultuur. Pakun, et Eesti poliitilist kultuuri väetaks ainuüksi otsekohene asjade nimetamine õigete nimedega. Põld ongi selline. Seal on sõnnikut ja jala teeb sopaseks. Paralleelselt peaks aga ka poliitikavaatlejad ja meedia selle põhiolemusega leppima, selle asemel et esitada poliitikutele ootusi, et nad esineksid idealistlike positsioonidega. Jätkates põllukultuure ja põllumajandust puudutavate metafooridega – populismi külvad, populismi lõikad. Külvates ootust, et leiduks poliitik, kes tegutseks mõnel idealistlikul ajendil, mis oleks eraldiseisev teda motiveerivast poliitilisest võimust, leidub ilmselt kohe pretendeerijaid.

Seega: kui soovime demokraatiat – ning ma eeldan, et me seda loodame –, siis aktsepteerime, et demokraatias on poliittehnoloogia paratamatu. Igasugune riigiks olemine eeldab riigi struktuuri. Struktuuris toimimine tähendab meeskonnatööd. See meeskonnatöö toimib ka demokraatias, meeldivad selle vormid või mitte. Saab väita, et demokraatia on üks poliitilise kultuuri vorm ja ilmselt meie enamuse hinnangul meile sobiv. California ülikooli politoloogiaprofessor Arend Lijphart on välja toonud demokraatia kaheksa kriteeriumi (6):
1. valimisõigus, 2. õigus olla valitud, 3. poliitiliste juhtide õigus võistelda toetuse ja häälte saamiseks, 4. vabad ja õiglased valimised, 5. ühinemisvabadus, 6. väljendusvabadus, 7. alternatiivsed teabeallikad, 8. kord, mis seab riigi poliitika sõltuvusse valijate häältest ja eelistustest. Demokraatia olemasoluta oleks mõttetu arutlus poliitilise kultuuri väetamisest, ometi on demokraatia eeldused poliittehnoloogilised. Demokraatia reaalne toimimine tähendab kodanike võimalust asendada üks valitsus teisega; see on selekteerimismehhanism. Demokraatlik meetod on Schumpeteri ja Lippingu väitel (7) niisugune institutsionaalne korraldus poliitilistele otsustustele jõudmiseks, milles üksikisikud omandavad otsustusvõimu konkurentsivõitluses rahva häälte pärast.

Utopistlikud soovid välistada inimese olemusest tulenev pragmaatiline eesmärgipärane tehnoloogia on viinud ja viib demokraatiast loobumiseni. Utoopiad võivad olla kurjad asjad, kus puudub inimlik elu ja tavapärased inimsuhted on surutud formaalselt illegaalseks utoopia reeglite vastaseks nähtuseks. Demokraatia seevastu näitab läbipaistvalt välja nii ühiskonna hea kui ka halva – näitab välja konkreetse inimolemuse. Olgem ausad ja otsekohesed.

See oleks poliitkultuuris värskendav. Loomulikult ei taha ma öelda, et poliitilises protsessis peaks ideaalidest loobuma. Ideaal iseenesest ei ole illusioon. Loobuma peaks silmakirjalikkusega liialdamisest – ideaalide devalveerimisest (8). Samuti oleks siis realistlikum selliste poliitiliste konkurentsireeglite kehtestamine, mida poliitikas konkureerijad ka sisuliselt järgiksid.

Poliitikud peavad konkureerima poliitilise võimu pärast ning koguma silmakirjalikkust appi võttes poliitilist kapitali, mille olulisim koostisosa on valija hääled. Ratsionaal­set asjade olemust käsitlevat silmakirjalikkusevaba suhtumist ootaks ülejäänud ühiskonnalt, eelkõige meedialt. Proovigem mitte silmakirjatseda ja vagatseda. Silmakirjalikkuse ja vagatsemise vastu on hea vahend huumor ja iroonia (mitte õelus). Seda kohtab meie poliitilises kultuuris kahjuks tagasihoidlikult. Just kivirähkilik ja mutilik asjade käsitlus hoiab teinekord mõistuse selge ning annab mõttele suuna ratsionaalsusele. 

Kultuuri väetamine alaku lihtsast ja naturaalsest väetisest – vaatame asju avali pilgul ja nimetame neid õigete nimedega. Oleme ratsionaalsed põhjamaalased, kes silmakirjatsevad ainult siis, kui see on mõistlik, ja ei unusta ka siis iroonilist suhtumist. Üks koht, kust alati võib alustada, on eneseiroonia. Kes tahab moraali lugeda, peaks julgema endalt küsida: kas mina olen ikka tõepoolest parem? Või on mul enda suhtes illusioone?

Selleks, et tehnoloogia, sealhulgas poliittehnoloogia ei saaks liigselt ülistet, oleks kvalifitseeritud ja paigutuks ikka normaalsele ratsionaalsele paigale muude igapäevaste tehnoloogiliste vidinate hulgas, osutan ma järgnevale, kasutades Jürgen Habermasi mõtteid (9). Tõsiasi, et poliitilises kultuuris on domineerivaks muutunud poliittehnoloogia, on tõenäoliselt kaasaegse ühiskonna iseloomulik joon. Seda on nimetatud ka poliitika teaduslikustumiseks – eesmärgi saavutamiseks valitakse kõige toimivamad vahendid selles ühiskonnas.

Kuid kui poliittehnoloogia eesmärk on võimu saavutamine, siis võim ja selle kasutamine ei ole tingimusteta, carte blanche.

Tehnokraatlik poliitiline kultuur ei suuda produtseerida olemuslikku ja püsivat lojaalsust demokraatliku korra, demokraatliku riigi suhtes. Riigi stabiilsus ja isegi legitiimsus ei saa olla sõltuvuses riigi suutlikkusest tagada tehnoloogia kõrge tase ja pidev majanduskasv. Võimu, riigi nõudmiste tagant peab nähtuma selgelt ühiskonnale teadvustunud ühtne arusaam ühisest eluvormist – riigiks olemisest.

Majanduslanguse tingimustes tuleb ilmsemalt esile, et nii poliitiline kultuur kui ka riiklus laiemalt peab toetuma ja saab toetuda ühistele väärtustele, ühisele identiteedile. Ühine identiteet ja väärtused peaksid aga haarama kõiki Eesti elanikke. Eestlaseks olemine ei tähenda pelgalt etnilist päritolu. Ühise identiteedi rakendumisel ei tohiks liialt takerduda ajalukku, veel vähem ennast ammendanud 19. sajandi rahvusromantikasse.

Kui Prantsusmaa ja Saksamaa oleksid põhirõhu pannud ajaloole, ei elaks me Euroopa Liidus. Ühise identiteedi väljendajaks ja kujundajaks on ka meie põhiseadus ning selle kestvuse mõõde – põhiseaduspatriotism. Aktsepteeritav ei ole põhiseaduse käsitlemine pelgalt riigi tehnoloogilise eeskirjana, mida kas subjektiivsest mängulustist, tehnoloogilistel kaalutlustel või mõnel muul mööduval põhjusel peaks muutma või täiesti uuesti kehtestama. Peale selle väljendab kehtiv põhiseadus ühiskonnas toimivat, kuid õrna kompromissi, mida ei tohi kergetel kaalutlustel purustada.

Kokkuvõtvalt saab öelda, et kõigepealt nimetame asju õigete nimedega. Väetame tõesõnumiga Eesti poliitilist kultuuri. See aitaks kaasa ka järgitavate poliitiliste konkurentsireeglite kehtestamisele, mis ei meenutaks poliitilise välireklaami keeldu, mida keelu kehtestajad ise ei järgi. Kui demokraatias eksisteerivad poliitiline võitlus ja poliittehnoloogiad analoogiliselt majandusruumiga, siis julgeme seda endale tunnistada ning sellest reaalsusest mitte ahastusse langeda. Samas ei ole mõistlik absolutiseerida poliitilise kultuuri tehnoloogilist poolt – ühiskonnale on see vajalik, kuid see eeldab jagatud reaalseid väärtusi, ühist kultuuriruumi ja ühist identiteeti, ühist põhiseadust.

Kui lõpetuseks Priit Pärna omaaegse karikatuuri juurde tagasi tulla, siis Eesti me saime ju sõnnikuhargi vahelt kätte, enda väetada ja hoida.


1) Kuigi ka altruism, pühendumus mingi valdkonna arendamisele võib ju olla ettevõtja eesmärk, kuid ikkagi peab ta arvestama majandusreeglitega ja kasumile orienteeritusega.
2) Vt «Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseid». Koostanud ja toimetanud Jüri Lipping. Tartu 2002. Joseph A. Schumpeter. «Kaks demokraatiakontseptsiooni», lk 82
3) Vt viidatud teos. J. A. Schumpeter, lk 83
4) Vt viidatud teos. J. A. Schumpeter, lk 86
5) Vt viidatud teos. J. A. Schumpeter,  lk 97–98
6) Vt Arend Lijphart. «Demokraatia mustrid». Tallinn 2009, lk 60
7) Vt «Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseid». Koostanud ja toimetanud Jüri Lipping. Tartu 2002, lk 15
8) Siinkohal ma ei toeta silmakirjatsemist väites, et tuleb loobuda ülemäärasest silmakirjatsemisest. Vist ei ole realistlik nõuda silmakirjalikkusest täielikult loobumist.
9) Vt «Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseid». Koostanud ja toimetanud Jüri Lipping. Tartu 2002, lk 29