R, 20.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: mõte – sõna – tegu

Postimees
Juhtkiri: mõte – sõna – tegu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Lennart Rikk
Sirgjoonelisus ei lase demagoogial õitseda

Skepsis poliitika suhtes on vähemalt sama vana kui demokraatia alged, meenutas politoloog Iivi Anna Masso eilsel Postimehe arvamusliidrite lõunal. Ning rõhutas samas, et nii nagu meil on vabadus otsustajaid kritiseerida, on meil ka vabadus neid tunnustada, ning seda viimast tehakse kitsilt.

Mõlemad ettekandjad – nii Masso kui ka õiguskantsler Indrek Teder – tõid oma sõnavõttudes, küll mõneti erineva nurga alt, välja sirgjoonelisuse puudumise Eesti poliitikas. Liiga tavaline on diskussiooni hävitamine lihtsameelsete loosungitega, liiga sageli kasutatakse demagoogiat vastase lämmatamiseks.

Läinud aastaga, mil toimusid kahed valimised, jõudis avalik arvamus Eesti poliitilisest kultuurist teatud kriitilisse punkti, millest alates on debatt sellest või selle puudumisest muutunud teravamaks erinevate poliitiliste küsimuste debatist. Ehk – valimistules muutus erakondade vastastikune poriloopimine nii pööraseks, et sundis vähemalt osa valijaid juba küsima mitte enam konkreetsete teemade, vaid valimisvõitluses lubatud ja lubamatute piiride kohta.

Nagu õiguskantsler oma ettekandes meelde tuletas, konkureerivad erakonnad valimistel ei vähema ega enama kui võimule saamise või jäämise nimel. See on nende eesmärk. Ent harjunud populismitulvas ei mäleta valija seda enam ning nii ei meenu talle enam ka oma ülesanne – kriitiliselt kaaluda erakondade kontoreist väljapaisatud ideid. Erakonnad ise seda muidugi ka meelde tuletama ei kipu. Vähemalt mitte veel.

Ka mitmed arvamusliidrite lõunal osalejad tõid oma kommentaarides välja sellesama ratsionaalse arutelu nappuse ja kahjatsuse, et asjad nii kaugele on arenenud, nagu me viimastel valimistel näha võisime.

Poliitiline kultuur ei muutu kohe, ükskõik, millega seda ka ei väetaks. Poliitiline kultuur on nagu taim, mis tahab aega ja soodsaid kasvutingimusi. Neid tingimusi saavad luua nii erakonnad kui ka valijad.

Kui oma eesmärkide aus väljaütlemine poliitikute poolt ja nende eesmärkide kriitiline hindamine valijatelt valimisdebatis ükskord normiks saavad, siis võime öelda, et seeme on langenud viljakasse pinda ning poliitlises kultuuris on toimumas muutused.

Et üleöö toimuvad muutused ainult suletud, autoritaarses ühiskonnas, siis peab meil olema praegu kannatlikkust seda taime hooldada ja kasvatada. Niisiis, kui tahame poliitilises kultuuris näha muutust, peame olema valmis ootamiseks ja tagasilöökideks, kuid ei tohi lasta end häirida soovitud suunas liikumisel.

Märksõnad
Tagasi üles