/nginx/o/2008/12/03/100603t1hbf7b.jpg)
Eesti rahvastiku kaotused Teise maailmasõja ajal nõuavad veel uurimistööd. Üks väheuuritud ala on Punaarmee koosseisus langenud – kas me ikka kaotasime siin 24 000 meest? Kuni meil hukkunute nimekirja pole, peame leppima hinnangutega. Saksamaa laagrites olevat hukkunud 1000 Eesti kodanikku – ent siingi puuduvad nimed. Samasse suurusjärku jääb meie holokausti ohvrite arv, ent see hakkab nüüd selguma ka konkreetsete nimede osas.
Saksa okupandid teatasid 1941. aasta lõpus, et on Eestis hukanud 969 juuti ning et maa olevat nüüd «juudivaba». See oli lausvale: Vändra jaoskonnaarst Gregor (Hirsch) Schifrin näiteks arreteeriti juudina ja ta veetis üheksa kuud vangis, kuid vabastati ning ta töötas arstina kogu Saksa okupatsiooni kestel ja pärast seda. Nüüdseks on selgunud kokku 15 ellujäänud isikut. Läinud aasta tõi meile ühe ellujäänu eluloo toreda raamatu kujul – Guido Pandi «Ajatu veerel». Pant elas holokausti üle tänu headele sõpradele.
Okupandid ei jätnud meile hukatute täielikku nimekirja, ent isegi säilinud dokumentidega oleme ikka veel hädas. Me ei tea, kes olid näiteks Meier Epstein (hukatud 27.10.1941), Benjamin Farber (27.03.1942) ja Hirsch Judelovitsch (13.07.1941). Meil on küll säilinud juutide kultuuriomavalitsuse liikmete nimekirjad, kuid kaugeltki kõik juudid ei kuulunud sinna ning neid kolme me sealt ei leia.
Taasiseseisvunud Eestis avaldas Eesti Juudi Kogukond peagi «Aastail 1941–1942 mõrvatud juutide – Eesti Vabariigi kodanike nimekirja», mis sisaldab 929 nime (raamat «Suur häving», 1994). Kahjuks ei ole aga umbes 40 protsendi puhul andmeid, mis võimaldaksid isikut identifitseerida. Näide: Schürer von Waldheim, kes olevat elanud Tallinnas; perekonnanimi ja elukoht on aga kõik, mis me temast leiame.
See esimene üldnimestik, ilmselt mälestuste põhjal koostatud, sisaldab hulga olulisi vigu: Boris ja Jakob Mirvitz näiteks surid hoopis Siberis, Viktor Feigin hukati Soomes jne. Pole muidugi ime, et sakslasi süüdistatakse muudeski venelaste toimepandud kuritegudes: Tallinna uue sünagoogi puhul tuleks aga meelde tuletada, et kõik eelmised sünagoogid võtsid juudi koguduste käest ära mitte Saksa, vaid Nõukogude okupandid. Tallinna sünagoog sai kannatada 1944. aasta märtsipommitamisel. Nii Tallinna kui Tartu sünagoogid lammutati Nõukogude okupatsiooni ajal.
Meie juudi kogukonna saatust uurib ka Okupatsioonimuuseum, kus on juba Nõukogude võimu poolt represseeritud juutide nimestik (419 isikut) ning nüüd ilmub holokausti ohvrite oma (praegu 956 nime), mis taotleb lisaandmete leidmist.
Siiani esitatud 956 ohvri nimede hulgas leidub ikka veel 26 inimest, kelle täielikke isikuandmeid pole õnnestunud leida (näiteks Leiba Moosese poeg Asnovitz ja Liine Blechman, kes mõlemad arreteeriti 9.10.1941). Peale selle on neist 956st juba kindlaks tehtud 35 muude maade kodanikku, kuid pole võimatu, et ka äsjanimetatud 26 kuuluvad nende hulka. Kas nad üldse elasid Eestis või sattusid siia sõja ajal?
Edasi leidub 956 ohvri seas 11 nii puudulikku nime, et tuleb küsida: kas nad ei esine nimestikus mõne muu nime all? Näide: Leo Gulkovitsch, kes olevat elanud Tartus. Tartus teatakse üht sellenimelist perekonda – sinna Leo ei kuulunud. Kes ta siis oli?
Olemasolevad 956 nime peame niisiis esialgu jagama kolme gruppi: 910, kes tõenäoliselt elasid Eestis, 35 muude riikide kodanikku ja 11, kelle olemasolu tuleks alles tõestada.
Õnneks on isikuandmete kogumine ja eriti nende internetti jõudmine viimasel ajal hoogustunud ning õigustab lootust, et saame olemasolevale andmestikule peagi täiendust. Suuri lootusi annab Eesti Juutluse Arhiiv (töötab 2008. aastal asutatud Juudi Muuseumi juures), mille andmestik on internetis kõigile kättesaadav (www.EJA.pri.ee).
Me ei tohi unustada, et sel perioodil hukkus meie maal peale kaasmaalaste veel kümneid tuhandeid inimesi, kes ei elanudki Eestis, vaid sattusid siia sõja ajal – näiteks vangilangenud punaarmeelased, aga ka vangidena siia toodud juudid, kes olid teiste riikide kodanikud –, ent meie kohus on kõigepealt välja selgitada oma rahva ja riigi kaotused.