Tõnis Saarts: ühitatud valimised – vähem demokraatiat

Politoloog Tõnis Saarts Foto: Peeter Langovits

TLÜ poliitikateaduste õppe­jõud Tõnis Saarts leiab, et kui ühitatakse kohalikud ja riigikogu valimised, siis keskenduvad erakonnad oma kampaaniates kõlavatele üleriigilistele loosungitele ja kohalikud probleemid jäävad vaeslapse ossa.

Küsimus, kas ühitada riigikogu ja kohalikud valimised, pole pelgalt tehniline probleem. Valimisreformi mõju võib Eesti demokraatiale olla palju sügavam, kui praegused pinnapealsed diskussioonid seda lubavad aimata. Kas meie noorel demokraatial tasub hakata nii kaalukate asjadega eksperimenteerima, on oluline arutluskoht.

Praegu näib, et võimalik kahju kaalub üles kasu, kusjuures kaotajaks pooleks on ennekõike kodanikud, kelle võimalused riigi ja kohalikus elus oma sõna kaasa öelda vähenevad veelgi. Võitjateks on aga ennekõike suuremad erakonnad, kelle elu muutub mugavamaks ja positsioonid kindlamaks.

Kohalike ja parlamendivalimiste ühitamine on Euroopa praktikat vaadates rohkem erand kui reegel. Rootsi on üks vähestest näidetest, kus kohalikud ja parlamendivalimised on toodud ühele päevale ja see lausa ka seadustesse sisse kirjutatud.

Taanis ja Suurbritannias on mõlema valimiste kokkulangemine olnud pigem juhus kui sätestatud reegel. Palju enam levinud praktikaks on olnud aga Euroopa Parlamendi ja kohalike valimiste korraldamine samal ajal. Möödunud aastal europarlamendi valimistega ühel ajal valiti kohalikke võimuorganeid näiteks Itaalias, Iirimaal, Maltal, Belgias ja Inglismaal.

Seega, IRLi ettepanekule ühitada europarlamendi ning kohalikud valimised leiab Euroopas rohkem analooge kui Reformierakonna ettepanekule tuua ühele päevale kohalikud ja parlamendivalimised.

Üks pluss, mis valimiste ühitamine võiks tõesti kaasa tuua, oleks valimistest osavõtu kasv. Riigikogu tuleksid valima need, kes kohalikest valimistest muidu eemale hoiavad, ja ühendatud valimiste puhul annavad nad siis korraga oma hääle ka kohaliku volikogu kandidaatide poolt.

Ühitamise poolt näib rääkivat ka väide, et nii jääb harvemaks valimiskampaaniaid ja poliitikud saavad valimisvahelisel ajal keskenduda sisulisele tööle. Just seda aspekti on ettepaneku autorid kõige enam rõhutanud, andes mõista, et kaalukaid reforme läbi viimast ja pikemaajalisi strateegilisi otsuseid tegemast on parteisid seni takistanud liiga tihe valimistsükkel.

Vabandage väga, aga mina küll ei näe siin ühtegi selget mehhanismi, miks peaks valimiskorra muutmine panema Eesti poliitikuid senisest enam tegelema strateegilisema ja ettevaatavama poliitikaga. Kas põhjus, miks Eestis on sisulisem poliitikategemine viimasel kümnendil kinni jooksnud, pole ikkagi kusagil mujal: poliitilise eliidi mugavuses ja hoiakutes, ideedepuuduses, haldussuutmatuses, tahtmatuses juurutada veidigi teadmisepõhisemat valitsemismudelit jne? Oskus eristada ettekäändeid tegelikest põhjustest kulub siinkohal marjaks ära.

Mulle jääb ka mõistmatuks, mis valimistes ja valimiskampaaniates nii halba on, et neid vähendama peaks. Kas Eestis on diskussiooni ühiskonna probleemide ja poliitiliste valikute üle tõesti liiast? Kas kõikvõimalikke osaluskanaleid, mida kodanikud poliitika mõjutamiseks kasutada saavad, on rohkem, kui peaks?

Valimised pole vaid tehniline protseduur, kus laseme hääletussedeli kasti. Enne valimisi käib ühiskondlik diskussioon, vaieldakse valupunktide üle, otsitakse lahendusi. Siit tulenebki oht, et kui ühitatakse kohalikud ja riigikogu valimised, siis keskenduvad erakonnad oma kampaaniates kõlavatele üleriigilistele loosungitele ja kohalikud probleemid jäävad vaeslapse ossa.

Sisuliselt kaob paljudes omavalitsustes sellega ainukenegi arutelu­areen, kus kriitiliselt vaetakse kohaliku elu muresid. Rootslased võivad endale valimiste ühitamist lubada, sest sealne kohalik demokraatia tõesti toimib ja töötavaid osaluskanaleid on peale valimiste veelgi. Eesti kohta ma sama ei julgeks väita. Kui valimiste ühitamise idee peaks tõesti läbi minema, siis võime hakata Eesti kohaliku demokraatia hauale lilli viima.

Samasugune areng on tõenäoline ka europarlamendi ja kohalike valimiste ühitamise korral. Euroopa Liidu teemalist asjalikumat debatti annab Eestis tikutulega otsida. Sulgedes viimasegi diskussiooniruumi enne eurovalimisi ja täites selle pigem kohalike teemadega, ei jäägi suurt midagi alles.

Me räägime võõrandumisest. Sellest, et võimulolijad on kaugenenud rahvast. Kui me aga kärbime valimisi kokku viies demokraatlikke osalusvõimalusi veelgi, siis pole just vaja olla poliitteadlane mõistmaks, milleni see võib viia.

Valimiste ühitamisest võidavad ennekõike suuremad erakonnad. Nad ei pea enam muretsema mitmete valimiste pärast, vaid panustavad ühte massiivsesse, kõmisevate loosungitega kampaaniasse. Selleks neil ressursse jätkub, igatahes rohkem kui väiksematel.

Rootsi kogemus on näidanud, et kuigi neljandik valijatest hääletab kohalikel ja parlamendivalimistel eri parteide poolt, on siiski valdavaks kalduvus anda oma hääl nende poolt, kes on just riigi tasandil nähtavamad.

Eestis muudab kahtede valimiste kokkuviimine kohaliku tasandi poliitika veelgi erakondlikumaks. See kõlab muusikana suurparteide kõrvadele, kes on seni viljatult püüdnud valimisliite poliitkonkurentsist välja puksida. Nüüd see ilmselt õnnestub. Kuid kas erakondade kõrval võidavad sellest ka kodanikud? Paraku nende valikuvõimalused ahenevad lõpptulemusena veelgi.

Ka tuleb Eesti spetsiifikat arvestades tõsiselt mõelda veel ühele küsimusele. Kohalikel valimistel saavad hääletada ka mittekodanikud. Siinne vene elanikkond võtab kohalikke valimisi justkui «enda valimisi». Kui aga valimised kokku pannakse ja ühtedele antakse jaoskonnas pihku kaks sedelit ja teistele vaid üks, kas ei tekita see protestimeeleolusid?

Vaevalt et selle tulemusena lahvataks uus pronksöö, kuid igal juhul vähendab see venekeelsete motivatsiooni hääletuskastide juurde minna. See on ka põhjus, miks Keskerakond sellele ettepanekule nii sõjakalt vastu on. Oravapartei kontoris aga hõõrutakse käsi: kui Savisaare positsioone ei õnnestunud pealinnas muude vahenditega kõigutada, siis nüüd tehakse see sujuvalt ära valimisi kokku viies.

Seega, mis on ühist suletud nimekirjade kehtestamisel europarlamendi valimistel, manipulatsioonidel Tallinna valimiskorraga ja nüüd siis ideel ühitada riigikogu ja kohalikud valimised? Ma ilmselt ei eksi, kui pakun, et ennekõike teatud erakondade püüe reegleid endale soodsamaks muutes oma võimu kindlustada ning poliitturult tülikaid konkurente tõrjuda.

Küsimus on selles, kas meie kui kodanike valikuvõimalused ja Eesti demokraatia tervikuna peavad parteide mugavuse ja võimuiha pärast kannatama.