Ühes Vene telekanalis kuulutas üks tumedapäine noormees iseteadvalt, et tema armastus poisikeste vastu on ülim ja piiritu. Seda oli vastik kuulata. Järgmises kaadris halas üks õlgkollaste juuste ja pundunud näoga mees, et teda ei tohi vangi panna, sest sealt tagasi ta ei tule. Pilt oli võigas – mehe nägu oli puru, kõrvast nirises verd.
See oli sama noormees, aga tundmatuseni muutunud! Reporter teatas, et kohus karistas pedofiil Borissovit laste seksuaalse ahistamise eest 16-aastase vabadusekaotusega. Borissovist oli kahju. Et ta elust vanglas maapealne põrgu tehakse. Aga kui paljude laste elud on need Borissovid, Liiv-Meolad, Hansonid, Reigased, Kristid põrguks teinud?
Meenus üks neiu kohtukoridoris. Ta oli nördinud, et koolipäev läks raisku, sest tema pedofiilist vanaisa ei julgenud kohtusse tulla ja mõtles igaks istungipäevaks endale mingi haiguse külge. Et mitte vastutada.
Meenus ka üks noor ema, lapsepõlves pedofiili poolt sandistatu, kes ütles: «Pedofiilid põlegu põrgus! Löön nad maha, kui minu last puutuvad!» Meie pedofiilid naasevad vanglast elusana, kuigi sama kiiksuga, mis neil oli. Kas poleks aeg hakata neidki trellide taga kastreerima?