Kruvipoisist sirgus täitsamees

Margus Hernits Foto: A.Peegel

Isegi need vähemalt keskeale lähenevad inimesed, kes pole suuremat sorti spordisõbrad, suudavad kusagilt mälusopist leida pildikese, kuidas üks poisiohtu eestlane jätab Lillehammeri olümpiajääl etteaste pooleli.

Põhjus on piinlikkust tekitav – uisku hoidvad kruvid on saapa küljest pudenenud. Mis seal ikka, tüüpiline Eesti mees, tavaline möku, ei sellisest midagi tule – just selline oli toona inimeste suhtumine.

Ja kuigi kruvide nali saatis Margus Hernitsat kogu tema karjääri, ei teinud pealtnäha tagasihoidlik mees sellest väljagi. Visalt jätkas ta üritamist, lootuses, et kunagi tuleb läbimurre.

Päris tippu ta ei jõudnudki – olla Euroopas 13. ja maailmas 19. pole just need tulemused, mille nimel üks tõsine spordimees hommikust õhtuni rabab. Pärast oma kolmandat olümpiat Salt Lake Citys tõmbas ta tippspordile joone alla.

Miks seda vana asja nüüd meenutada? Aga sellepärast, et nüüd, 16 aastat hiljem võib täie veendumusega öelda – pole see Hernits mingi tavaline möku. Sest selline mees ei saaks hakkama Eesti viimaste aastate suurima spordivõistluse korraldajana.

Tallinnas toimuval iluuisutamise EMil kulgeb kõik justkui õlitatult. Ideaalset korraldust on kiitnud sportlased, treenerid ja ametnikud. Kusjuures tegemist pole meie jaoks harjumuspärase nurgataguse spordiala tiitlivõistlusega.

Iluuisutamine on Euroopas ja terves maailmas palju suurem ja olulisem, kui me oma pisikeses riigis arvatagi oskame. Veelgi erilisema mõõtme annab üritusele tohutu teleauditoorium, mis välistab õiguse möödalaskmisteks.  

Ainuüksi see, et EMi korraldamine usaldati linnale, kus on vaid paar jäähalli – ning needki kas sportimistuju pärssivalt koledad või hirmkalli üürihinnaga –, on väike ime.

Kui siia lisada teadmine, et Eestil on vaid mõned üksikud täiskasvanud iluuisutajad, võib siin tiitlivõistluse pidamist nimetada hulljulgeks avantüüriks. Polnud ju kindel, kas sügavalt kunstiline spordiala eestlasi üldse huvitab.

Ilmselt polnud aga Hernitsa ja tema lähimate abiliste hinges vähimatki kahtlust. Rocca al Mare suurhallis avanev pilt tõestab väidet, et julge hundi rind on rasvane. Õhtuti, kui mängitakse välja hinnalised medalikomplektid, on tribüünid puupüsti rahvast täis.

Tõsi, pisikese riigi pisikese pealinna pisike esindushall ei mahuta just üleliia palju pealtvaatajaid, kuid kümnetest tuhandetest igavlevate nägudega inimestest tähtsam on õhkkond. Tallinnas on see super!

Loomulikult ei sünni miski iseenesest. Eesti Uisuliidu asepresidendist peakorraldaja Hernits ei kavandanud kõike omaenese tarkusest. Nutika mehena lõi ta kaasa mullu Helsingis toimunud EMi ning tunamullu Göteborgis peetud MMi korraldamises.

Seal nähtud hea on ta suutnud Tallinnas enda kasuks pöörata, kogu negatiivse poole aga kõrvale tõrjuda.

Kuus päeva nauditavat jääetendust tõestavad – ikkagi tuli sellest mehest midagi.

Täitsa kõva mees!