Pille Runnel: digitaalsest kirjaoskusest kodanikuaktiivsuseni

Pille Runnel Foto: Lauri Kulpsoo

Eesti infoühiskonnastumisest rääkides peetakse paljuski silmas infrastruktuuri ja teenuste arendamist, samas kui internet muutub üha enam kasutajakeskseks – selle väljenduseks on kas või sotsiaalvõrgustike plahvatus. Kuivõrd inimesed siiski kasutavad ära online-keskkonnaga seotud võimalusi ja on nad pigem uue tehno­loogilise režiimiga kohanejad või aktiivsed muutuste agendid, küsib Pille Runnel.

Interneti Eestisse jõudmise ajal oli riigi ja ühiskonna peamine siht läände integreerumine. Majandusliku konkurentsivõime suurendamise ja inimeste elukvaliteedi parandamise teenistusse rakendati ka info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad.

Riigi teavitustöös ja infoühiskonna poliitikate sõnastamisel seati eesmärgiks konkurentsivõime, demokraatia ja haridussüsteemi edendamine nende tehnoloogiate toel.

Riigi veebipõhised teenused ilmusid aastatel 1996–1997 esmalt selleks, et parandada kommunikatsiooni riigiametnike vahel, kuid ka kodanikega suhtlemise hõlbustamiseks. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad muutusid osaks Eesti kiirest edust.

Olukorrast, kus internetti kasutasid vaid üksikud, oleme jõudnud infotehnoloogiarikkasse ühiskonda, kus suurem osa elanikkonnast kasutab internetti.

Kuna edulugu toetavad näitajad tunduvad sedavõrd selged, on olnud hämmastavalt vähe avalikku arutelu interneti kasutamise mitmekülgsuse üle ning ühesuunaliselt on tõlgendatud ka demokraatliku potentsiaali teostumist.

Internetikasutust on esmajoones käsitletud «kasutajate ja mittekasutajate» võtmes, seejuures on mittekasutajate liitumine esimese rühmaga aja küsimus. Samas näitavad uuringud, et tegelikult on kasutajate ja mittekasutajate vastandumise asemel tegu pigem gradatsiooniga ning ka interneti kasutamine võib tähendada väga erinevaid asju.

Võiks öelda, et igal inimesel on oma internet, mis on seotud tema enese oskuste, harjumuste ja vajadustega. Interneti kasutamise varieeruvust inimeseti saab kirjeldada internetikasutajate tüpoloogiate abil. Meediakasutuse uuringu «Mina. Maailm. Meedia» tulemusel selgus, et mitmekülgsed, interaktiivsed kasutajad kasutavad internetti kõigeks, kuid pisut vähem oluline on neile interneti tähtsus info pakkujana.

Ülejäänud kasutajatüübid on valdavalt keskendunud mõnele konkreetsemale kasutuspraktikale: mitmekülgsed infokasutajad kasutavad internetti peamiselt info otsimiseks, pangatehinguteks ja valitsuse e-vormide täitmiseks; suhtlejad on väga aktiivsed jututubade, meililistide ja kiirsõnumivahetusprogrammide kasutajad; eraelu-kesksete teenuste kasutajad on aktiivsed eraelulise ja igapäevaelu keskse teabe otsimisel ning osalejad kirjutavad ja loevad teistest enam kommentaare portaalides, foorumites ja uudis­gruppides. Üks erisus on ka see, et suur rühm muidu aktiivseid internetikasutajaid ei loo ega tarbi kuigi aktiivselt või üldse mitte teiste kasutajate loodud internetisisu.

Võib väita, et erinevad kasutuspraktikad – olgu see siis infootsing, sotsiaalses võrgustikus või avalikus sfääris osalemine – on suurel määral inimeste igapäevaelust tulenevate vajaduste modifikatsioon või laiendus. Internet ei ole iseenesest sotsiokultuuriliste muutuste kese, see on pigem vahendaja või võimendaja.

Kasutusmustrite arengu analüüs kinnitab ka, et mingite tegevuste omaks võtmine on eeltingimus järgmisteni jõudmiseks. Internetikasutamise kogemus saab alguse lihtsamatest tegevustest nagu infootsing, mängimine või isikutevaheline suhtlemine, arenedes järk-järgult komplekssemate tegevusteni, milleks on näiteks ise internetisisu loomine või (demokraatlikule) osalusele suunatud tegevused.

Laste ja noorte interneti­kasutuse harjumused näitavad, et esimene kasutuspraktikate tasand piirdub peamiselt infootsingu ja kooliga seotud tegevustega. Järgmine kasutustasand on seotud peamiselt meelelahutuse ja suhtlusega. Kolmas tasand hõlmab peamiselt filmide ja telesaadete vaatamist ja online-mängude mängimist.

Need tegevused nõuavad rohkem ressursse, nagu kiire lairibaühenduse olemasolu, ning võimalust veeta palju aega internetis. Neljas tasand lisab kasutuspraktikatele interaktiivseid ja loovaid kasutusi, mida harrastab vähem kui pool lastest ja noortest. Laste internetikasutust saab vaadelda kui online-võimaluste redelit, kus edasi liikumine eeldab ka kasutajate enda kasvavat võimekust, mitte ainult väliskeskkonna pakutavaid võimalusi. Loovad võrgutegevused on märksa vähem levinud kui sisu tarbimine.

Need noored, kes tegelevad ise ka sisu loomisega, on tavaliselt aktiivsed vaid vähestes võrgukeskkondades. Kõige komplekssema sisuloomise tasandini, kuhu kuuluvad näiteks blogimine ja kodulehekülgede tegemine, jõuab väike osa noortest internetikasutajatest. Tähelepanuväärne on seejuures see, et viimatinimetatud ­sisuloometegevused ei vaja olulisi ressursse, sõltudes peamiselt kasutaja enda motivatsioonist ja loovusest.

Meedia- ja netikasutuse uuri­jad on ühel nõul, et sisu loomine on oluline digitaalse kirjaoskuse komponent. Digitaalne kirjaoskus ning eriti selle keskmes olev sisuloome on aga interneti vahendusel toimuva kodanikuosaluse eeldus.

Eesti infopoliitikat käsitlevad poliitikadokumendid lähtuvad vähemal või suuremal määral tehnitsistlikust vaatepunktist.

Kuigi infotehnoloogiaid on neis käsitletud olulise demokraatiat toetava ja kodanikke kaasava vahendina, võib öelda, et tegude tasandil on enam tähelepanu pööratud infotehnoloogilise infrastruktuuri loomisele kui kasutajate harimisele ja motiveerimisele. Kasutajate olulisust poliitikates nähakse, kuid pigem passiivsete vastuvõtjate kui kaasarääkijatena.

Ajal, mil inimesed oleksid osalemisvõimalusega ilmselt loomulikumal moel kaasa läinud, arenes eelkõige esindusdemokraatia. Kui käidi välja esimesed internetipõhised osalusdemokraatlikud projektid, oli Eesti ühiskond jõudnud võõrandumisfaasi ning radikaalsete muudatuste aastad vähendasid osalusdemokraatia potentsiaali.

Võõrandumine ja avaliku sektori institutsionaalne areng tõid kaasa konsumeristliku lähenemise, käsitledes kodanikke kui kliente, soodustades konsumeristliku demokraatia arengut ning surudes alla kahepoolsel kommunikatsioonil põhinevat osalust.

Tegelike kasutuspraktikate analüüs näitab, et vaatamata üldisele passiivsusele osalevate tegevuste vallas on aktiivne ja pragmaatiline internetikasutajate tüüp arendanud viise online-keskkonnas osalemiseks. Sellegipoolest on enamik internetikasutajaid jätkuvalt keskendunud eraelulistele tegevustele.

Kõige passiivsemad nii traditsioonilises kui elektroonilises osaluses on noorimad kasutajarühmad, mis viitab ilmselt vähesele kodanikuaktiivsusele ja sellega seotud arusaamadele nende rühmade seas.

Uuring, mis vaatles osalust uue meedia keskkonnas, näitas: hoolimata sellest, et internet oli seotud osalusega kohalikul tasandil, ei leidunud selliseid inimesi, kes oleksid ühelt poolt aktiivsed interneti vahendusel osalejad, kuid teiselt poolt passiivsed traditsiooniliste kanalite vahendusel osalemises.

Niisiis ei võeta internetti jätkuvalt osalusmeediana. Võib öelda, et inimesed, kes on aktiivsed demokraatlikus osaluses senistes keskkondades, käsitlevad internetti kui täiendavat. Internet ei ole seniajani loonud täielikult online-keskkonna vahendusel osalejaid. E-hääle andmine valimistel on vaid samm selles suunas.

Praegune sisuloomepraktikate muster ei julgusta seega rääkima mitmekülgsest multimeediaga seotud digitaalsest kirjaoskusest, mis arendaks kriitilisi oskusi laiemas sotsiaalses keskkonnas toime tulemiseks. Pigem viitab see muster online-meediale kui isikliku loovuse ning üsna piiratud kultuurilise tarbimise keskkonnale.

Eraeluga seotud loovus on osalusega ühiskonna teistes dimensioonides praegu seotud pigem kaudselt ning ei ole võimalik hinnata, mil määral need praktikad soodustavad kodanikuosalust.

Kui vaadata kasutuspraktikate arengut kümneaastase perioodi jooksul, võib öelda, et üsna pikka aega vedas Eesti ühiskonna kiiret infoühiskonnastumist nn strukturaalne areng (infoühiskonna poliitikad, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia infrastruktuuri areng, institutsionaalsed pingutused ja algatused sisu loomiseks jne).

Need kiired muutused on eriti hästi nähtavad makrotasandil, mida uurivad ka rahvusvahelised võrdlused. Pikka aega piisas Eesti internetiseerumise eduloo jätkumiseks sellest, kui institutsionaalsel tasandil pingutati selle nimel, et pakkuda inimestele internetiühendust ja online-sisu. Strukturaalsed muutused on aga alati vastasmõjus kasutajate aktiivsuse ja motivatsiooniga: pakutavad võimalused kohandati inimeste igapäevaelu mustritesse, ootustesse ja arusaamadesse.

Infrastruktuuri areng toetab kasutamispraktikate mitmekesistumist vaid mingis ulatuses. Praegused kasutusmustrid näitavad, et esmajoones võeti kasutusele tarbimisele suunatud võimalused, näiteks infootsingulised tegevused või e-teenused. Kasutajate endi aktiivsuse tulemusel lisandusid eraelu-keskne kommunikatsioon ning meelelahutuslikud ja vähemal määral ka sisu loovad tegevused.

Edasine areng eeldab aga ka just kasutajapoolset aktiivsust, huvi ja motivatsiooni. Viimasel aastal-paaril plahvatuslikult levinud sotsiaalvõrgustikulised tegevused ja kogukondlikud tegevused on alles esimesed märgid võimalikust uuest, digitaalselt vahendatud avalikust ruumist, millel on ka poliitiline ja demokraatlik mõõde.

Kasutuspraktikate mitmekülgsus ja kasvav komplekssus ei tähenda mitte ainult kasutuse arengut lihtsast infootsingust sotsiaalse suhtlusega seotud tegevusteni ning sealt edasi avalikus sfääris osalemiseni, vaid ka muutust interneti sisu tootjate tasakaalus.

Interneti sisu – teavet ja teenuseid – ei tooda juba ammu enam esmajoones institutsionaalsed üksused, vaid see valmib üha enam erinevate osapoolte koostöös. Praktikate jätkuv mitmekesistumine põhineb seega vähemalt kahe osapoole panusel: indiviididel ja nn strukturaalsel poolel, mida esindavad institutsionaalsed pingutused. Internet – see oleme «meie».

Pille Runnel kaitses detsembris Tartu Ülikoolis doktoritööd «The Transformation of the Internet Usage Practices in Estonia» («Interneti kasutamise praktikate areng Eestis», juhendajad Peeter Vihalemm, Veronika Kalmus ja Pille Pruulmann-Vengerfeldt, oponent Ingunn Hagen). Artiklis kasutatud uuringute kaasautorid on Veronika Kalmus, Pille Pruulmann-Vengerfeldt, Kristina Reinsalu ja Andra Siibak.