Märt Rask

FOTO: Sille Annuk

Riigikohtu esimees Märt Rask ütles intervjuus Sigrid Kõivule, et pronksöö tegelaste kohtus õigeks mõistmine andis talle kindlustunde: ka kõige tugevama avaliku surve korral toimub Eestis objektiivne ja tõenditel põhinev kohtumõistmine.

Riigikogu on viimase aasta jooksul tempokalt seadusi muutes üles näidanud imetabast üksmeelt. Maksuseaduste muudatused kehtestati suvel paari nädalaga, aastaid vaieldud uus töölepinguseadus võeti vastu mõne kuuga. Endise ministrina tunnete neid protsesse hästi, milleni selline seadusloome võib viia?


Seaduste vastuvõtmise kiirus on üks asi. Kuid õigusloome stabiilsus ja konservatiivsus on samuti väga suured väärtused. Ehk – muuta tuleb seda, millega samamoodi edasi minna enam ei saa. Aga silmas tuleb ka pidada, et õigus sisaldab endas terve rea eetilisi väärtusi. Kas eetilisi väärtusi on võimalik päevapealt muuta? Moraal võib kõikuda. Aga päevapealt ei saa muuta seda, mida on aegade algusest peetud väärtuseks.



Riigikohtu juubeliaktusel rääkis Tartu Ülikooli professor Marju Luts-Sootak, et kiired seadusemuudatused olid omased totalitaarsetele režiimidele. Ta rõhutas, et see on muidugi vormiline näide, sisulisi järeldusi sellest teha ei saa, kuid esimest korda ilmus vahetatavate lehtedega seaduste kogu 1935. aastal Natsi-Saksamaal. Et oleks võimalik seaduste muutudes kiiresti lehti vahetada.



Sama skeemi kasutas Nõukogude Liit. Aga Luts-Sootak ütles sedagi, et nüüd oleme elektroonilise Riigi Teataja ajastus ja me isegi ei saa enam aru, millal lehte vahetatakse.



Leian, et seaduste kiire muutmine devalveerib õiguse kui väärtuste kogumi väärtust. Ja viitab sellele, et poliitilises otsustusprotsessis kasutatakse õigust üksnes meetodina, juhtimishoovana, päevakäsuna. Kui õiguse adressaat – tavakodanik – peaks olema kogu aeg kursis sellega, mis muutub, peaks ta sellele kulutama olulise osa oma ärkveloleku ajast.



Nii muutub kaheldavaks ka meie põhiseaduse printsiip, et ainult avaldatud õigusaktid on täitmiseks kohustuslikud. Neid võib ju avaldada, aga kui see rahvani ei jõua, siis ei saa siin võtta stalinlik-võšinskilikku positsiooni, et seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. Mina kaldun arvama, et seaduse mittetundmine vabastab vastutusest küll, kui riik pole teinud midagi selleks, et inimene saaks seadust tunda.



Neid vaidlusi praegu ei vaielda. Ja mis seal salata, kohtutes on asi jõudnud nii kaugele, et pärast värsket menetlusseadustiku muudatust tulevad pooled esimesele istungile kokku ja toimub kollektiivne uue seaduse lugemine. Selliseid juhtumeid on tõepoolest olnud.



Võtame näiteks tsiviilkohtumenetluse seadustiku. Kui asjasse sarkastiliselt suhtuda, siis kirjeldan, kuidas mina lugesin Riigi Teatajat vana-aastaõhtul peolaua taga: laual olid head ja paremad road, väike pits ja mina lugesin Riigi Teatajat. Sest ma sain seadustiku kätte 31. detsembril, jõustus see 1. jaanuaril ja riigikohtu esimehena pidin ma selle poole päevaga selgeks õppima. Seadus ise oli, muide, nii mahukas, et ma ei jõudnudki tol päeval lõpetada – presidendi kõne tuli vahele. Olin dilemma ees, kas lugeda Riigi Teatajat või kuulata presidenti, ja lõpuks jäi president peale.



Õigusloome sellisel kujul on juba koomiline. Vacatio legis’e nõue ehk periood, mil seadus on vastu võetud, kuid ei kehti veel, on osa õiguskindluse põhimõttest. See on selleks, et inimesed jõuaksid seadusega tutvuda.



Seaduse adressaat on kogu ühiskond. Ilma vakatsiooniperioodita võib anda mingi käskkirja, mis puudutab ühte inimest. Kahetsusväärselt tuleb märkida, et näiteks kohtutäituri seadus, millega muudeti kümneid teisi seadusi, avaldati läinud aasta vana-aastaõhtul ja hakkas 1. jaanuarist kehtima.



Sellega alavääristatakse seaduse adressaati ehk tavakodanikku. Arvatakse, et ta ju nagunii ei loe jne. Ja see riivab seadusandja enese väärikust.



Loomulikult – kui on vaja, siis kirjaoskaja inimene võtab seaduse ette ja teeb selle enesele kiiruga selgeks. Ta küll vannub ja krigistab seejuures hambaid, aga ta teeb seda. Kuid õigus on ju selleks, et headust luua, et kaitsta inimesi pahatahtlikkuse, omavoli ja meelevalla eest. Miks peab siis õiguse areng tekitama inimestele samasuguseid tundeid nagu ülekohut kogedes?



Haridusminister plaanib haridusreformi, millega õpetajad pole rahul, justiitsminister tahab allikaid kaitsta nii, et ajakirjanikud tajuvad suukorvistamise ohtu, ise juhtisite uue kohtute seaduse väljatöötamist, mis päädis 12 riigikohtuniku avaliku pöördumisega. Miks õigusloome protsessid on muutnud selliseks, et need, kelle jaoks seadusi tehakse, tunnevad vaid rahulolematust?


Kogu probleem on oluliselt laiem kui need mõned näited. Mõttemudel ühiskonnas ja ühiskondlikud arusaamad arenevad teatud mõttes spiraali mööda ja teatud mõttes pendlina ühest servast teise. Kui me ei mõtle enda jaoks selgeks seda, mida kujutab endast esindusdemokraatia ja sinna juurde kuuluv osalusdemokraatia, siis me ei suuda neid näiteid, mida te tõite, ka mõista.



Esiteks: seesama esindusdemokraatia on meie põhiseadusjärgne riigi juhtimise mudel. Ehk rahvas valib riigikogu, see paneb paika valitsuse jne. Nendel inimestel, kes on valitud või kes on paika pandud, on vastutus. Erinevalt nendest, kes kaasatakse otsustusprotsessi. Mittetulundusühingute või ükskõik milliste huvigruppide kaasamine on demokraatlikus riigikorralduses vajalik, nende ärakuulamine on vajalik, kuid mitte see, et need huvigrupid suruksid vastutajatele oma tahet peale.



Ja kui midagi lõpuks ära otsustatakse, siis kriitika jätkub, sest mõni huvigrupp ei saanud seda, mida soovis. Ei ole võimalik vastu võtta ühtegi otsust, mis vastaks absoluutselt kõigi huvigruppide soovile. Esindusdemokraatia ja osalusdemokraatia vahekorra selgeks mõtlemine praeguses seadusloomes on minu arvates võtmeküsimus.



Aga räägitakse ju kodanikuühiskonnast, inimeste kaasamisest otsuste tegemisse. Kas see kõik on vaid tühipaljas sõnakõlks?


Kodanikkond, huvigrupid peavad otsuste ettevalmistamisse kaasatud olema, aga kaasamise vorme on erinevaid. Ja viimselt, meie põhiseaduse järgi on otsustajaks parlament, teatud funktsioonid on delegeeritud valitsusele. Kohtuotsuseid ei saa ju ka teha nii, et me aina kaasame sinna kedagi. Seadus näeb ette, keda sinna kaasatakse ja millised on kaasatute õigused.



Senini on selgeks rääkimata, mis on kaasamise ja otsustamise vahe. Otsustaja kannab vastutust. See, kes on kaasatud, ei vastuta millegi muu kui ainult oma sõnade eest. See on üks arvamus paljudest.



Minu arvates on võtmeküsimus selles, kus me asume oma demokraatia arengus praegu. Põhiseaduses on kirjas võimude lahususe põhimõte. Me võime ajada näpuga järge seadusest, et mida teeb valitsus, mida teeb parlament, mida teeb kohtusüsteem, kuid omavahelist tasakaalustatust sellises käsitluses ei ole. Tasakaalustatus ongi see, kuidas kaasatakse üht võimuharu teise tegemistesse, kuidas kaasatakse ühiskonda ja selle erinevaid esindajaid. Siin on palju mõttematerjali.



Kas sellest tuleb järeldada, et kodanikuühiskonna käsitlus on praegu Eestis väga kitsas?

Jah, Eestis mõistetakse kodanikuühiskonda väga kitsalt. Igaüks mõtleb, et kui mind on arutelusse kaasatud, siis peab minu arvamus peale jääma. Vähe on empaatiavõimet ja tolerantsust teistsuguste arvamuste suhtes.



Iga otsustusprotsessi kaasatu peaks endale aru andma, et nende käitumist, kes lõpuks otsuse vastu võtavad, hinnatakse õiguslikult ja poliitiliselt. Otsustajad vastutavad otsuste eest oma hea nime, kui soovite – oma elu ja tervisega. Otsustamisse kaasatu sellist vastutust ei kanna.



Ükski minister või parlamendi liige ei ela ühiskonnast eraldatuna. Tal on lapsed, vanemad, sõbrad ja kui ta satub terava kriitika alla, siis mõjutab see ka tema isiklikke lähedasi suhteid. Mulle tundub, et Eestis ei taheta mõista, et kui vastutaja on pandud mingit otsust langetama, siis tuleks aktsepteerida, et ta peab saama ka otsustada ja seeläbi vastutada. 



Mida laiem hulk inimesi riigijuhtimisse kaasatakse, mida erinevamaid huvigruppe kaasatakse, seda parem. Seadusloome on ju paljuski nagu tuleviku ennustamine ja kui me suudame teha seda võimalikult laiapõhjaliselt, suudame võimalikult palju vigu vältida, on see ka seadusloome seisukohalt parim tulemus.



Ühiselu reegleid ei saa luua mõeldes, et «mulle tundub» või et «mina pean nii õigeks» ehk usu küsimusena. Usku tuleb suuta ka teistsuguse arvamuse esindajatele selgitada, tuleb välja tuua need argumendid, millel see usk baseerub.



Me näeme tihti, kuidas diskussiooni tegelike juurteni ei minda, vaid asendatakse argumendid loosungitega. Ei tooda välja ajaloolist ja kultuurilist tausta, eesmärki, mida sellega saavutada tahetakse. Kuigi eelnõus või selle seletuskirjas võivad need eesmärgid kirjas olla. Aga enne otsustamist peame olema kindlad, et otsus tõepoolest neid eesmärke täidab.



Intervjuu alguses oli juttu regulatsioonidega kiirustamisest, kuid ette heidetakse sedagi, et seaduste sõnastus on tihti liiga segane. Äkki see ei peagi selge olema?


Iga teadus kasutab oma terminoloogiat, oma mõisteaparaati ja seadus on vaieldamatult ühelt poolt poliitiline otsus, teiselt poolt omab ka väga selget õigusdoktriini tähendust. Veelahe tavakeele ja õiguskeele vahel jääb.


Aga see ei tähenda kaugeltki, et regulatsioon peaks olema pikk, lohisev ja mõistetamatu. Selgus ei ole ainult sõnade kasutamises – sõna tähendust on võimalik vaadata terminoloogiaõpikust või sõnaraamatust. Aga õigusaktide segane sõnastus viitab erialainimeste kaasamisele või selle puudumisele.



Selgelt võib öelda, et eelnõude ametkondadevaheline kooskõlastusmehhanism on praeguseks mineviku relikt ega täida oma eesmärki.



Esiteks sellepärast, et iga kooskõlastav ametnik teeb kriitikat nende sätete kohta, mis puudutavad tema tööd, ning kui lisandub uusi ülesandeid või piiranguid, siis ta ei taha seda, sest tema enda positsioon muutub.



Teiseks, kooskõlastusmehhanism toob välja ainuüksi riigi valitsemises või avalikus sektoris olevate inimeste tarkuse, mis baseerub järjekordselt sellel­samal kogemusel, mida kooskõlastaja on saanud ametnikuna. Ehk teisisõnu, kui me räägime seaduse adressaadist, siis kooskõlastusringis jäävad kodaniku huvid tagaplaanile. Esiplaanil on ametkondlik huvi.



Keele ja mõisteaparaadi küsimused taanduvad kohtupidamisel terminile «õigusselgus». Kui regulatsioon on õigusselgusetu, on see põhiseadusvastane. Vaidlus õigusselguse üle kestab täpselt nii kaua, kuni kohus ütleb, kas regulatsioon on põhiseaduspärane või põhiseadusvastane. Kohus ei saa jätta õigust mõistmata selle pärast, et regulatsioon on segane.



Aga segased regulatsioonid ei ole ainult kiirustamise tagajärg. See viitab alati ka puudustele eelnevas analüüsis, süsteemi tajumises. Seadusandja tööd ei saa hinnata mitte vastuvõetud aktide arvu järgi, vaid selle järgi, kui kvaliteetne see töö on, kui süsteemne see töö on.



Seadusandja kujundab ju õigussüsteemi, mitte ei võta vastu üksikuid akte. Ka õigusselgust ei tule vaadata mitte üksiku akti, vaid süsteemi seisukohast. Parlamendi liige peaks mingit regulatsiooni luues panema enda õigusadressaadi, st tavakodaniku olukorda. Tal peaks olema elementaarne oskus ja empaatiavõime näha seda regulatsiooni selle inimese silmadega, kelle käitumist see peaks reguleerima.



«Juriidiliselt on kõik korrektne» ehk JOKK-põhimõte – kas seaduste tõlgendamine selle järgi tähendab osavat juristi või kehva regulatsiooni?


See on mõtte-sätte vahekorra küsimus ja «juriidiliselt on kõik korrektne» on lihtsalt hea näide, kuidas on võimalik seadusi pahatahtlikult tõlgendada. Õigus on headuse kunst ja seaduste tõlgendamisel ei saa moraali ja eetikat kõrvale jätta. Kui moraalireegel, mille alusel konkreetset regulatsiooni tõlgendatakse, annab juhise, et võta kõik, mis võtta annab, ja sellele ei järgne mingit eetilist hinnangut, siis jääb seadusesäte üksi väetikeseks.



Loomulikult peaks õiguslik regulatsioon olema selline, mis ei võimalda pahatahtlikku tõlgendamist. Aga järelikult tuleb JOKK-olukorra ilmnedes regulatsiooni parandada ja öelda, et selline tõlgendamine on välistatud.



Võimalik, et selline pahatahtlikkus tuleb normatiivsest mõttelaadist, mis oma olemuselt on küllalt vana. Sellise mõttelaadi «värskeim väljaanne» oli «sotsialistliku seaduslikkuse» ülimuslikkus. See seadis regulatsiooni ettepoole ja jättis eetilise-moraalse tausta kuhugi taha.



Moraal oli ju paigas, see oli «kommunismiehitaja» moraalikoodeks. Seega, 50 aastat ei toimunud arutelu selle üle, kas üks või teine norm võib olla vastuolus eetika või moraalsete tõekspidamistega. Sealt on tulnud ka see arusaamine, et kõik regulatsioonid on täiesti kasuistlikult tõlgendatavad ja tõlgendust ei peaks kõrvutama kõrgemate väärtustega.



Niisiis – hinnangu JOKK-juhtumitele annab avalikkus. Vox populi vox dei. Nii see lihtsalt on. Me ei saa teha rahva eetilistest arusaamadest eetilisemat õiguskorda. Aga see ei tähenda, et need, keda see kriibib, peaksid vait olema.



Riigikohtu juubelikõnes ütlesite, et Eesti peaks hakkama mõtlema oma põhiseadusliku identiteedi kujundamisele. Mida see tähendab?


See arutelu on õigusalases perioodikas juba algamas ja see on suundarajav teema.



Me peame hindama, kuidas me kaitseme inimõigusi ja meie põhiseadusest tulenevaid põhiõigusi, mis on vundament, rahvusvaheline standard. Aga sellest edasi tuleb meie oma identiteet, oma arusaamine. Riigikohtul ja seadusandjal pole keelatud veelgi enam, kui nõuab seda rahvusvaheline standard, inimeste õiguste kaitset tugevdada.


Põhiseadus ei keela muid vabadusi, mida küll põhiseaduses kirjas pole, kui need vastavad inimväärikusele. Ja võimalik, et ühiskonna arenedes suudame iseendale kehtestada oluliselt kõrgemad vabaduste kaitse kriteeriumid, kui seda seni nõuab rahvusvaheline kogukond, mille liikmeks me oleme. See ongi oma põhiseadusliku identiteedi otsimine.



Aga kõigepealt tuleb hinnata, kas oleme selle, mida meilt ootab rahvusvaheline kogukond, suutnud niivõrd oma igapäevapraktikasse juurutada, et saame sealt edasi minna.



Tavaliselt kohtuotsuseid ei kritiseerita, kuid pronksöö tegelastele õigeksmõistva otsuse langetanud kohtunik sattus terava avaliku kriitika alla. Kas Eesti kohtunikkond suudab säilitada objektiivsuse ka sellises olukorras?


Oleks silmakirjalik öelda, et kohtunikule üldine avalik debatt ei mõju. Muidugi mõjub, ta on samasugune inimene nagu kõik teised.



Kohtuotsuse tegemine, mis läheb vastuollu varem kujundatud avaliku arvamusega, nõuab kohtunikult suurt vastutustunnet ja otsustusjulgust jääda kindlaks oma õiguslikele tõekspidamistele. Seesama juhtum andis mulle kindlustunde, et ka kõige tugevama avaliku surve korral on Eestis võimalik objektiivne, õiglane ja tõenditel põhinev kohtumõistmine.



Avalik arvamus oli ju kogu selle seltskonna juba enne kohut süüdi mõistnud, kuid esimese astme kohus ja nüüd ka ringkonnakohus suutsid jääda truuks õiguslikele arusaamadele. Mis kohtunike sees toimus, kas nad sisimas andsid neile sündmusele ja isikutele moraal­se või poliitilises hinnangu, on teadmata.



Kuid see pole õigusemõistmisel tähtis. Süüdi või õigeks mõistetakse tõendite alusel, aga seda avalik arvamus tihtipeale lihtsalt ei aktsepteeri. Ühiskond esitab kohtunikule sama kõrged eetilised nõudmised nagu vaimulikule. Kohtunik peab olema autoriteet mitte ainult töös, vaid ka igapäevaelus. Kui soovite, ta peab olema püha mees või naine. Ja põhimõtteliselt, eluaegse ametina, peabki kohtunik pühenduma üksnes oma põhitegevusele – õigusemõistmisele.



See on asja üks pool. Teine pool on see, et kohtunik on kodanik. Ja kohtunik kui kodanik peab endale väga selgelt aru andma, millistes diskussioonides ta osaleb ja millistes mitte. Mingil juhul ei tohi kohtunik avalikult diskussioonides osalemisega kahjustada õigusemõistmise mainet.



Võib-olla on sellega kõik öeldud.



Minu käest on küsitud, mida ma arvan kohtunikust, kes osaleb oma koduvalla rahvatantsurühmas. Mina arvan, et see on väga tore, kui kohtunik on ka seltskonnategelane. On kohtunikke, kes aastaid löövad kaasa harrastusteatrites. Mis selles halba on?



Aga ometi ei pruugi see igaühele meeldida. Arvatakse, et selle tulemusena kujunevad kohtunikul välja sidemed, millest ta muutub sõltuvaks. Kui kohtunik tunneb, et ta ei suuda olla objektiivne või tema osalemine kohtuasjas ei näi objektiivsena, siis peab ta end sellest asjast taandama. Iga sellist juhtumit tuleb eraldi hinnata.



Eelkõige peab kohtunik olema tark, hea inimene ja alles seejärel hea spetsialist.


Paraku on ka kohtunike seas manipuleeritavaid inimesi. Kahju, aga enne kui üks altkäemaksu võtnud kohtunik pole veel vanglast vabanenud, kipub sinna juba järgmine minema. Need inimesed on olnud kujuteldamatult ebaeetilised, seaduskuulmatud ja manipuleeritavad. Need on hoiatavad näited ja neist tuleb teha väga kaugeleulatuvad järeldused.



Avalik arvamus leiab tihti, et kurjategijatele määratakse liiga leebeid karistusi. Mõni nõuab siiamaani surmanuhtluse taaskehtestamist. Kas see on kättemaksuiha?


Kättemaksuiha on alati tugev tunne. Kättemaksuihast lähtudes ei ole ükski karistus piisavalt karm. Nii jõuaksime õigusfilosoofiliselt väga hämarate aegadeni välja, kus oli ikka hammas hamba vastu. See on põhimõtteliselt uue ja vana testamendi vahekorra küsimus, see on eetika arengu ja andestamise küsimus. Euroopalikus kultuuris oleme jõudnud sinnamaani, et ainuüksi karmide karistustega midagi ei muuda. Mõistmine, et inimene tuleb seaduskuulekana ühiskonda tagasi tuua, ei jõua kohale mõne aastaga.



Ma ei taha eriti rõhutada neid juuri, kust me tuleme, aga me tuleme väga karmist repressiivsest Nõukogude karistuspoliitikast. Selle eesmärk oli vangilaagritesse tööjõu saamine või lihtsalt erinevatel põhjustel inimese isoleerimine. Aga mõningase elukogemusega inimesena võin ma öelda, et kui inimene on olnud nooruses viis aastat trellide taga, siis saavutab ta vanglas uue kuritegeliku kvalifikatsiooni, mitte ei pöördu ausasse ellu.



Karistuseesmärkide teema üle diskuteeritakse palju nii akadeemilisel tasandil kui ka kohtupraktikas. Kohus mõistab karistust ikka seaduse järgi ja kui seadusandja on karistuspoliitikat oluliselt leevendanud, on ta kõiki neid vaidlusi ka silmas pidanud.



Mitte see pole tähtis, kui palju meil on kinnipeetavaid 100 000 elaniku kohta, vaid see, kas me karistuspoliitika kaudu toodame uut kuritegelikku mõttelaadi ja kogemust või suudame pakkuda leevendust kannatanutele ja hüvitada kuriteoga tekitatud kahju. Paraku elu, valu ja kehavigastused ei ole hüvitatavad.



Pealegi, kas me suudame karistuspoliitika kaudu kogu ühiskonna arusaamist tolerantsemaks, mõistlikumaks muuta või adume ainult seda, et meeletu kättemaksuiha, mis on selgelt põhjendatud, peab saama rahuldatud? Ma kujutan ette, et kõige hullem õigusemõistmine võiks toimuda niimoodi, et kohus ütleb, et nüüd me anname röövli kannatanute kätte ja tehku nemad temaga, mis tahavad.



Põhimõte on ju humanistlik küll, aga miks siis jõuavad vanglast vabanenud sinna üsna ruttu tagasi?


Me oleme karistuspoliitikaga hetkel mingis algses arengufaasis. Me oleme suuna valinud ja see suund on selgelt euroopalik karistuspoliitika, mille parimad näited on ju Soomes, aga me ei ole eesmärgile veel jõudnud. Siinkohal pole mõistlik tõmmata meelevaldset paralleeli Soome koolitulistamiste ja nende karistuspoliitika vahele. Kontseptsioon, et mida karmimad karistused, seda kuulekam rahvas, tsiviilühiskonnas ei tööta.



Tsiviilühiskonda ei ole võimalik üles ehitada hirmule. Tunnetest rääkides, tsiviilühiskond saab rajaneda häbil. Totalitaarne ühiskond baseerus hirmul, targa juhi otsustel ja muudel sellistel nähtusel. Kui tahetakse sellist ühiskonda, siis see on võimalik. Aga selle ühiskonnakorralduse juurde käib ka kogu repressiivaparatuur.



Seega, meie karistus- ja vangistuspoliitika elab praegu üle tõsiseid ideoloogilisi muudatusi. Pole mõtet pead liiva alla peita – meie peame oma elu lõpuni elama nende põlvkonnakaaslastega, kes on valinud kuritegeliku elulaadi.



Kuritegevusevastases võitluses on kõige efektiivsem ennetamine, tegelemine noortega, et järelkasvu ei oleks. Ma leian isegi, et teatud mõttes võib käega lüüa nendele, kes pikalt kuritegelikku teed käivad.



See on minu sügavalt kretinistlik lähenemine, aga ma ei suuda olla optimist, et nüüd riigikorra muutuse, õigussüsteemi muutuse või kinnipidamistingimuste muutusega peaks inimene, kes vabaduses ei viitsinud tööd teha ja elas teiste arvel, kinnipidamise tulemusena hakkama töötama ja teisi inimesi austama.