Jelena Skulskaja: Verona õmblemise õppetund

Jelena Skulskaja Foto: Marina Puškar

Kirjanik Jelena Skulskaja leiab, et mälestus­märgid ei ole enam kunstiteosed. Neist on saanud elu surnud koopiad, nad on nagu amatöörfotod.

Lõppude lõpuks võime ju ka kokku leppida, et «Romeo ja Julia» on melodraama. Noored armusid, abiellusid, elasid õnnelikult ja ühel päeval surid.

Miks siis mitte õpetada tütarlastele maast madalast pereõnneoskusi, mis pole sugugi keeruline?

Veronas, kus muistsete legendide ja Shakespeare’i sõnul elas sinjoora Giulietta Montecchi (sündinud Capuletti), tegutseb, muide, klubi Giulietta. Sinna võib kirjutada ning mõni klubi «sekretäridest» vastab teile kenasti.

Tõenäoliselt seisab vastuses, et armastus on endiselt moes ja õnnetu armastus, millega enamasti kaasneb isukaotus, sobib kenasti kokku dieedipidamise põhitõdedega.

Kui te aga peaksite ise Veronasse sõitma ning järgima «Romeo ja Julia» teejuhti, jõuate Giulietta hoovi, kus vanale keskaegsele hoonele on lisatud butafoorne Giulietta rõdu, kuhu võib ka ise astuda ja saata õhusuudlusi oma kaaslasele, kes ägab küll pakikoorma all (sest algul te ju, nagu kõik normaal­sed inimesed, suundusite ostlema ja alles siis tundsite tõmmet kultuuri poole), aga suudab teid siiski korralikult kaamerasse saada.

Rõdu alt avaneb uks pisikesse töökotta. Sealt võib osta siidiga kaetud südamekese ning lasta sellele otsekohe kirjutada oma armastatu nime kenal noormehel, kes istub õmblusmasina taga, endal ees mugav köögipõll.

Hoovis on ka Giulietta kuju, millel tuleb hõõruda paremat rinda (see on otsatutest puudutustest kaotanud kullakihi), et sind ei jätaks kunagi maha õnn armuasjades. Siis võib aga otse seinale kinnitada oma sõnumi, soovi, lihtsalt mõtted, peaaegu nagu Nutumüüri ääres...

See ei ole muidugi veel kaugeltki kõik: soovi korral paneb vend Lorenzo teid salaja kallimaga paari, millega, muide, igati mõistlikult kaasneb vajadus osta kingiks tagasihoidlik, aga kallis ehe; kes tunneb huvi «läbilõigatud veenide» vastu, saab aga, ma usun, võimaluse veeta öö «Giulietta hauas».

Kõige kurvem lugu

Samuti on Veronas antiikne ja erinevalt Rooma Colosseumist suurepäraselt säilinud Arena, millel võitlesid ja hukkusid gladiaatorid, kelle veri värvis punaseks liiva ning kes äratasid patriitsides ja nende tülpinud naistes muidu kustuma kippuvad kired. Praegu peetakse seal ooperifestivale. Pisaraid ja õilistumist kaasa toov muusika hellitab kõrva ja pea kohal kummuvat sinavat taevast.

Majad seisavad tihedalt kokkusurutuna üksteise kõrval, aknaluugid unesegaste laugudena poollahti, väljakul ümbritseb rahvas tänavamoosekante, mõned alustavad tantsu, silme eest veerevad läbi tuvikestena kudrutavad paarid.

Linn on suurejooneline ja pidulik. Milleks on talle siis vaja seda metsikut kitši, koletislikku ja lämmatavat banaalsust, kujutluspilti, et Giulietta vaaritab köögis lasanjet, Romeo aga lõbutseb väljakul sõpradega, irvitades kõva kuulmisega tuvitoitjate üle?

Vastus on lihtne ja ilmselge, ehkki hirmutav. Kunst on alati unistus, aga kitš unistuse teostus, täideminek (seepärast on ka koopia alati erksam ja «ilusam» kui originaal).

Kõigile kättesaadav

Kirjanduskangelasest võib saada üldnimi, aga see ei tähenda veel, et ta suudaks elada ka väljaspool raamatulehekülgi või lavalaudu. Ellu rakendatud metafoor on nagu kala, kes püütakse merest välja, mähitakse hellalt sisse, asetatakse sängi ja toidetakse lutipudelist: ta sureb kangekaelselt ära, kurvastades innukaid «aitajaid».

Juba Montaigne soovitas iidolitele mitte liiga lähedale astuda – nende kullaläige võib sõrmede külge kleepuda. Ta ei osanud aimatagi, et meie sõrmed hakkavad just nimelt armastama seda kullaläiget enda peal.

Meid ümbritsevad sajad võltsingud, vahakujud, mille õõvastavat õudust me enam tähelegi ei pane.

Moskvas sammub mööda Arbatti pronksist Bulat Okudžava, seal on ka laud, mille taga võib tõsta toosti suure poeedi terviseks, laulda tema laule, jah, võib isegi tema ümbert kinni võtta ja pilti teha. Tema eluajal seda teha ei saanud, nüüd on see võimalik. Tsirkuse juures võib aga patsutada Juri Nikulini pronksist õlale. Istub teine seal nagu elus ja on kõigile kättesaadav.

Mälestusmärgid ei ole enam kunstiteosed. Neist on saanud elu surnud koopiad, nad on nagu amatöörfotod.

Jõuame ka ristini

Tallinn on minu jaoks koduseks muutunud linn. Ma vaatan harva imestuse ja hämmastusega seda, mis paneb ahhetama minu külalisi ja filmimehi. Pruugib mul aga vaid ära sõita, kui tekib igatsus Tallinna järele. Siis ma mõistan, kui väga ma armastan seda igavikulist hallikivilist vaatepilti, mis avaneb mu aknast.

Minu aknast vaadates seisab otsekui raamis Niguliste kirik ja vahest seetõttu ei olegi mulle kunagi huvi pakkunud aeg kui selline. Niguliste, talvel armetuid podagrahaigeid oksi näitavate puude, eemal terendava Toompea taustal ei olegi enam tähtis, milline aastatuhat on parajasti käsil.

Pruugib mul aga vaid kodunt välja astuda ja liikuda sadakond sammu Vabaduse väljaku poole, kui Eiffeli tornina torkab silma lakkamatult remondis Rist. Nagu Romeo ja Juliaga, nii ei saa karistamatult mängida ka proportsioonidega.

Seda, mis võib kaunistada inimest, ei kõlba alati riputada väljaku kaela. Sajandid ei ole suutnud midagi teha Tallinna tornidele, ühelgi restauraatoril ei lubata nende juures midagi muuta omatahtsi, vastavalt praegusele «maitsele», kuid Rist vajub alatasa longu ja laguneb.

Ma saan aru, et projekti arutamise aeg on ammu ümber, aga asi ei ole ju ainult Ristis endas, millest on saanud võiduka kitši sümbol, vaid tulevikus – asi on õppetundides, mida meile on andnud Verona, Ateena, kus pätsitakse kokku antiikskulptuuride kipskoopiaid, üldse kogu tänapäeva kultuur, mis on esteetilises mõttes nii kaua olnud suunatud hävitamisele, et tal on juba ammu aeg selg sirgu ajada ja üles ärgata – ja ärgata üles mitte surmale, vaid elule.

Kujurid ja arhitektid mõjutavad meid palju rohkem, kui me tavaliselt oskame arvata. Just nemad kujundavad meie elukeskkonda, luues meie elulaadi, see aga mõjutab juba kogu meie teadvust. Luulekeelseid kujundeid otsides ei pöördu me baobabide, vaid kilpkonnakilpide poole...

Nii palju lund nagu praegu Tallinnas võib näha ehk vaid Pieter Bruegel vanema maalidel. Lumest välja küündiv linn on imekaunis. Risti võib aga ka mitte vaadata. Ning ei pruugi sõita Veronasse, vaid võib ka Shakespeare’i üle lugeda – seal on kõik endiselt kättesaamatu ja geniaalne.