Индрек Таранд.

FOTO: Pm

Komisjoni volinike küsitlemine Euroopa Parlamendis oli päris hästi lavastatud, ehkki ideaaldemokraatiast kaugel seisev tükk, tõdeb parlamendi liige Indrek Tarand.

Euroopa Parlament hääletab 9. veebruaril José Manuel Barroso volinike üle. Justkui otsustataks Euroopa valitsuskabineti koosseisu. Peaks olema põnevust nagu riigikogus valitsuse moodustamise ajal. Kuid mida pole, seda lihtsalt pole.

Eestis esineb peaministrikandidaat parlamendi ees programmilise kõnega ja vastab küsimustele. Nii esitas ka Barroso septembris oma seisukohad ja võitis seejärel hääletuse. Erinevus on selles, et Eestis ei läbi ministrid, keda erakonnad ametisse soovitavad, ei küsitlusi ega ammugi mitte hääletust. Sestap ehk kohtuvadki meie ministrid parlamendiga alles umbusaldushääletusel.

Euroopa Liit ent valib hoolega. Juba teist nädalat lavastub suurejooneline ja väga rangete žanrinõuetega etendus «Volinike kuulamine». Kõik 26 kandidaati jaotati nende tulevaste ametikohustega sobituvate komiteede vahel.

Kõigile on antud ühesugused standardküsimused. (Näiteks: millised teie isikuomadused ja kogemused on eriti vajalikud volinikuks saamisel ja Euroopa üldiste huvide edendamisel, lähtudes eelkõige teie tulevasest vastutusvaldkonnast? Mis teid motiveerib? Milliseid tagatisi saate anda Euroopa Parlamendile oma sõltumatuse kohta ning kuidas tagate, et teie eelnev, praegune või tulevane tegevus ei sea kahtluse alla ülesannete täitmist komisjonis?)

Laekuvad kirjalikud vastused. Igale pürgijale pühendatakse kolm tundi, mille jooksul tuleb kuulata ära kõikide fraktsioonide seisukohad ja neid reflekteerida. Samuti vastata minutistele küsimustele minuti jooksul ning valmis olla täpsustavakski küsimuseks samalt parlamendiliikmelt.

Kui ettevõttes või avalikus teenistuses teeb sellist tööd tavaliselt personaliülem, siis siin on kaasatud tehniliselt võttes kogu parlament. Tegu on justkui teatraliseeritud personalivestlusega, mille peamiseks puuduseks on asjaolu, et leppida tulebki selle ainsa kandidaadiga ja valikuid sisuliselt pole.

Sest Barroso sai esitada üksnes neid inimesi, keda liikmesriikide valitsused talle saatsid. Edaspidi peakski toetama naisõiguslaste seisukohta, et igal valitsusel olgu kohustus esitada kaks kandidaati: üks neist naine, teine mees...

Märkisin, et tehniliselt on personalivalikusse kaasatud kogu parlament, kuid tegelikult osaleb iga liige vaid oma komitee kaudu. Mujal võib ta silmaringi avardamiseks publikuks olla ja hirmus suure huvi korral ning hea õnnega pääseda isegi küsijate hulka. Ja isegi siis on võimalik näha terviklikult vaid pooli etendusi, sest aja kokkuhoiu mõttes näidatakse kahte seanssi paralleelselt. Näiteks «Kallasega» samal ajal jooksis teises saalis «Oettinger». Ning ehkki energeetika pole mitte teps vähem oluline kui transport, kahte head asja korraga lihtsalt ei saa.

Esimeses vaatuses mängisid peaosa Catherine Ashton ja Rumjana Želeva. Ashtonist teavad ju kõik, et ta on kogenematu, pole kunagi rahva valitud ametikohal töötanud, on poliitiline puhas leht ning kompromisside kompromiss. Tunne Kelami kommentaariga võib sada protsenti nõustuda. Värvitu kuju! Rahuvõitleja! Iseasi on, kas EPP hääletab neil põhjustel kogu komisjoni vastu? Ilmselt mitte!

Želeva aga oli vastupidi vägagi värvikas tegelane. Ta oli majanduslike huvide deklaratsioonis kirjutanud, et tal puudus teatud firmades osalus, kuigi see ei vastanud tõele. Asja uuriti, selgus, et tegemist on rikkumisega või siis äärmisel juhul on asi JOKK. Ida-Euroopa teflonnaist see ei heidutanud ning kuluaarides käis kõva võitlus tema poolt (Euroopa Rahvapartei EPP, Barroso) ja vastu (kõik ülejäänud). Teisipäeval lahkus Želeva lavalt, andes sisse tagasiastumispalve.

Ühtse energiapoliitika loodetava looja Günther Oettingeri võttis EP publik vastu kui kogenud ja pädeva osatäitja. Ta lubas luua poliitika, mille keskmes on keskkonnasäästlikkus ning jätkusuutlik areng. Ühtlasi ütles Oettinger, et loob uued siduvad energialepped, kui praegused tegevusmallid rahuldavaks ei osutu. Pidades eeskätt silmas Euroopa gaasitarneid.

Energiavolinik rõhutas, et on tarvis tugevdatud energiapoliitikat ELi naabermaade osas. Oettingeri oli Saksamaal nimetatud teise ešeloni meheks ja mitte väljapaistvaks juhiks. Kuid Saksamaa tahtvat kindlustada endale Euroopa Keskpanga juhi kohta ja seetõttu suruvat oma ambitsioonid komisjonis ja mujal alla. Mulle Oettinger meeldis.

Prantsusmaal väga kuulus Michel Barnier (siseturg ja teenused), kelle lavale astumist president Sarkozy nimetas oma rahva triumfiks, pidi parlamendile kinnitama, et ta ei hakka Pariisist saadud käskude järgi tegutsema (sama pidi Oettinger kinnitama Berliini kohta). Ta mõistis hukka praeguse turumehhanismi, mis majanduskriisil tekkida lasi, ning lubas karmistada finantsregulatsiooni.

Londonile lohutuseks lausus volinik, et karmimad reeglid aitavad ka Cityl maailma finantskeskuseks jääda... Üles astusid ka tegelased väikestest riikidest, nagu Stefan Fühle (laienemisvolinik Tšehhist), Karel de Gucht (kaubandusvolinik Belgiast) ja Siim Kallas. Esimesel läks ingliskeelne tekst koguni kuuel korral sassi.

Tegelikult pole Fühle võõrkeelteoskus laita (ikkagi Moskva GIMO vilistlane), aga tema taktika oli süüdistada tõlke, et vastamisest kõrvale hiilida. Seda ei peetud eriti heaks tooniks. Parim nali oligi, kui Fühle alustas vastamist inglise keeles esitatud küsimusele, mida ta tõlgita kuulas, sõnadega «ma ei saanud täpselt küsimusest aru...», mispeale küsija reageeris: «Of course, lost in translation...»

De Gucht tundis oma asja (üks väheseid peale Almunia ja Piebalgsi, kellele see tunnustus anti), Kallase esinemist nimetati filosoofiliseks.

Maroš Šefčovičilt (Slovakkia) küsisin, millal ja kuidas hakatakse võrdsel määral ka nn uutest liikmesriikidest inimesi kõrgetele ametkohtadele panema. Ta vastas, et 20 protsenti kõrgema astme juhte juba on neist riikidest, aga ta kavatseb eriti loodava ELi välisteenistuse osas jälgida, et vastavaid kvoote arvestataks.

Küsisin veel: kas ta kavatseb edendada ka Siim Kallase loodud lobiregistrit. Vastus: see on hea algatus ja arendus, ehkki teel tuleb ületada advokaadibüroode vastuseis. Andrew Duff uuris, kas volinik on föderalist, ja sai kuulda, et niivõrd kui see on reaalses maailmas võimalik...

Heakene küll, tänaseks on kõik kuulamised jäänud eilsesse päeva ning otsused küpsemas. Komiteede otsus tekkib parteilise konsensuse alusel, kus loomulikult suurema partei tundmustel suurem kaal. Konsensus teadupärast viib poliitiliselt korrektsete fraaside kasutamisele ning suhteliselt väheütlevate ja mittesiduvate soovitustega kirja läkitamiseni.

Parteilised välistamised jäävad siin ära, sest kehtib nn tehniline kokkulepe, millega võim on jaotatud ajaliselt pooleks Euroopa kristlike ja sotsialistlike demokraatide vahel. Ning viimaste liider Martin Schulz ei riski silme ees terendava Euroopa Parlamendi presidendikoha tõttu hakata esimestega vägikaigast vedama.

Lõpetuseks: näitemäng küll, kuid vähemalt hästi lavastatud. Osatäitjate seas nii värvikaid kui vähem värvikaid, juba tuntud tegijaid ja uustulnukaid. Professionaale ja amatööre. Erinevalt Eestis kultiveeritavast arvamisest, et meie jaoks on Euroopas olulisim meie oma voliniku kuulamine ja käekäik, söandan arvata, et komisjon pole spordivõistlus.

Muidugi on oluline, et Kallasel läheks hästi, sest see mõjutab arvamist eestlastest. Kuid Euroopa poliitikate raames on hoopis olulisem rahandusvolinik Olli Rehni tegevus, (keda Ivari Padar Soome meedias kiitis, minnes vastuollu oma partei nn peajoonega), kui mõtelda vaid eurovääringule üleminekust... Energeetika, põllumajandus jne.

Mismoodi lahendavad asepresidendid Viviane Reding ja Neelie Kroes vastuolu internetivabaduse ja autoriõiguste vahel. Ning palju muudki. Omamoodi indikatsiooniks tuleb ehk pidada seda, et kaks volinikuks pürgijat – taanlanna Connie Hedegaard ja rumeenlane Dacian Ciolos – jäeti lavale hoopis reedeseks päevaks. Siis, teadagi, on publikuhuvi väike ning eks sisaldu selles Euroopa Parlamendi hinnang kliimaportfellile ning põllumajanduselegi. Need on küll tähtsad, kuid neis pole paraku võimalik midagi ära teha?

Enamik volinike nimesid ei jää tundmatuks mitte ainult Euroopa kodanikele, vaid isegi poliitikahuvilistele. Demokraatiat, kus parlament oma kandidaadid valitsusse ise üles seaks, ei tekki ELis veel niipea. Kui üldse tekkib, sest ega liikmesriigid ju tegelikult nii
väga sellesuunalisi arenguid ei soovi.