Mati Raidma: Eesti päästemeeskond – võõrastele oma ja omadele võõras

Mati Raidma. Foto: .

Suuremastaabiline maavärin – kujutlematu inimtragöödia meile, kellel tõsiselt laastavate loodusjõududega pole mingit kogemust. Kuid kas peaksime jääma vaid uudistevoo jälgijaiks või näitama solidaarsust hädasolijaid aidates?

Tüüpiline situatsioon pärast laastavat loodusõnnetust on ülim tragöödia, kaos ja paanika. Lõputu nimekiri kohe vajaminevast ja kannatava riigi halvatud võimekus. Pärast lühikest pausi tõttavad riigid ja organisatsioonid appi.

Esimene võimalus abistamiseks on saata abistajaid – päästjaid, arste, erinevaid kriisieksperte. Teine võimalus on saata materiaalset ehk humanitaarabi. Kolmas võimalus on eraldada raha – kas kannatada saanud riigile või suurõnnetustele reageerivatele organisatsioonidele. Lisaks on olemas ka spetsiaalsed kriisifondid, millesse tehakse regulaarseid sissemakseid.

Nende võimaluste vahel tuleb riigil valida. Kõike ei jõua.

Eestis loodi rahvusvahelistele pääste- ja humanitaarabioperatsioonidele reageerimise võimekusega üksus – Eesti päästemeeskond – 12 aastat tagasi. Väga põhjalik ettevalmistus, osalemine rahvusvahelistel õppustel ja reaalsed kogemused suuremates katastroofides Indoneesias ja Pakistanis on andnud meile võimaluse välja arendada uudne ja paindlik meeskonnamudel, mille vastu on väljaspool Eestit suur huvi.

Näiteks katsetasime Pakistani maavärina tagajärgede likvideerimisel otsingu- ja päästemeeskonna rakendamist kriisilogistikas. Otsisime lahendust, kuidas suurendada päästjate kasutegurit – inimeste varingutest päästmine lõpeb umbes nädalaga. Päästjate lahkumise ja humanitaartöötajate saabumise vahele jääv tühimik valmistab peavalu paljudele kriisivaldkonna ekspertidele.

Eesti päästemeeskonna näol on tegemist reaalse võimekusega, mille reservi kuulub üle saja töötaja pääste-, meditsiini- ja teiste avaliku ning erasektori asutustest.

Aastate jooksul on osa meeskonna liikmeid kaasatud ka rahvusvahelistesse ekspertgruppidesse. See kogemus annab võimaluse arendada ka kodumaist reageerimismudelit.

Üheks väljundiks on ÜRO kriiside ja katastroofide hindamis- ja koordineerimismeeskond, mis on loodud kriisiekspertide kiireks saatmiseks katastroofipiirkonda, et saada esmane hinnang kriisi ulatusest, toetada ÜROd kannatada saanud riigis rahvusvahelise humanitaaroperatsiooni alustamisel ning aidata kohalikke võime rahvusvahelise abi koordineerimisel.

Teise, analoogse formaadi on liikmesriikide koostöö koordineerimiseks katastroofipiirkondades loonud EL. Väljaõppe on saanud ka kümmekond päästealal töötavat Eesti eksperti. Haitil töötab ELi kodanikukaitse mehhanismi hindamis- ja koordineerimismeeskonna koosseisus Gert Teder.

Tagamaks äärmuslikes oludes koordineerijate töö efektiivsust, on hädavajalik toetusmeeskond. ÜRO UNDACi meeskonda toetab rahvusvaheline UNDAC Support Team, mille koosseisu on pärast vastavat väljaõpet arvatud ka Eesti päästemeeskonna eksperdid. Üheks neist on Haitil side- ja IT-alast tuge pakkuv Indrek Juhanson.

Mahukad abioperatsioonid vajavad katastroofipiirkonnas ajutisi töö- ja elamistingimusi. Seitsme riigi kodanikukaitsega ja välisabiga seotud asutused, sealhulgas 2006. aastast ka Eesti ja päästeamet, on välja arendanud võimekuse selliseid ajutisi linnakuid ükskõik kus üles ehitada ning käigus hoida. Ka seekord on selle järele vajadus ning eestlased koos kolleegidega Põhjamaadest on Haitile minemas.

Eesti päästemeeskonna peamist võimekust – otsingu- ja päästetööd ning välimeditsiin – otsustati aga mitte kasutada.

Ilmselt sai saatuslikuks kõige problemaatilisem kuluartikkel – transpordikulu. Üldjuhul erilennu tellimine. Osaliselt mõistan seda otsust. Selguse huvides – see kulu on kõigil suur. Ka rahvusvaheliste organisatsioonide kiired rahastamispalved riikidele on esimeses etapis seotud just transpordikuludega.

Kui saatuslikuks sai ebaselge informatsioon olukorrast ja vajadustest, siis see on kurjast. Võimekus on Eestis olemas ja samuti on olemas analüüsikompetents. Küsige, kui ei julge.

Kui saatuslikuks sai ahvatlus kasutadagi meeskonna asemel üksikuid liikmeid, et optimeerida kulusid, siis ennustan mudeli kokkuvarisemist.

Meditsiinirühma kuuluvate ja aastaid missioonideks valmistunud Eesti meedikute motiveeritust jätkuvalt valmistuda ja oodata on praegu keeruline ette kujutada.

Eelmisel aastal edasi lükkunud Eesti päästemeeskonna otsingu- ja päästerühma rahvusvahelise testimise ja sertifitseerimise võib nüüd mitmeteks aastateks unustada.

Haiti maavärinast suurema ohvrite arvu või transpordikulude osas kergemas kohas järgmist väljakutset ootama jääda on perspektiivitu.

Nii tulebki kellelgi süda rindu võtta ja midagi tõsiselt ümber mõelda või Eesti päästemeeskonna matusepäev välja öelda.