Mihkel Mutt

FOTO: Peeter Langovits

Kolumnist Mihkel Mutt anonüümseid netikommentaare ei keelaks, sest neis leidub nii vaimuerksust kui huumorit.

Kommentaarides on head ja halba, aga head on siiski rohkem. Kahtlemata on kahetsusväärne, kui laimulaadne kommentaar põhjustab kellelegi hingelisi üleelamisi. Tellitud ja «toodetud» kommentaarid ähmastavad tegelikku arvamusmaatriksit.

Totter, kui kommentaaride arv muutub eesmärgiks omaette ja lugude hindamise kriteeriumiks. Mis aga peamine – enamik kommentaare on tõesti vaimuvaesed. Ent kas tasub sellepärast keelata ka need, mis on tabavad, targad või mida on lihtsalt lõbus lugeda?

Ühes hiljutises «Reporteritunnis» ütles Sirbi peatoimetaja, et kommentaare, mida kõlbaks ajalehes avaldada, peaaegu ei esine. Ta möönis, et tegemist on vormiliseltki teise žanriga, aga kõlama jäi mõte, et neis pole üldse midagi väärtuslikku. Minu kogemus on teistsugune. Ühinen Tiit Kärneriga, kes on kirjutanud, et kommentaariumides leidub väärtuslikku infot, mida ei leia mingitest teistest allikatest.

Vahel tundub, et miniesseega kommenteerinud asjatundja teadmised on isegi sügavamad kui põhiloo autoril. Seda ei juhtu sageli, aga tuleb ette. Ka olen kommentaare lugedes saanud naerda rohkem kui enamiku professionaalsete naljameeste lugude puhul. Neis näeb rahva ehedat keelt ja selle muutumist. Isegi logeda ja väljajättelise «SMS-keele» lugemine on nagu murdekogumismatk.

Paljusid häirib «kommide» anonüümsus. Muidugi tuleks eelistada nimelisi. Samas peaks aga mõistma, et kõikidel pole edevust, et näha oma nime trükituna, iseäranis kui on tegu paarirealise arvamusega. Ja et iga inimene ei viitsi oma mõttest täit lugu arendada. Viimane tähendaks juba teatava rolli võtmist ning õhtupooliku kulutamist.

Honorar ei motiveeri samuti paljusid. Ja kas need lood mahuksid kõik põhilehte, ja millal? Need jääksid «tilkuma», mattuksid uute lugude kommentaaride alla, miska läheks kaduma üks kommentaaride suurim väärtus – vahetu haakuvus looga. Dialoogi nappus on üldse tänapäeva maailma põhihädasid. Kõik ajavad oma joru ega kuula teisi.

Kommentaar on küll algeline, ent ikkagi võimalus arvamuste koondamiseks, nende «klompide» tekitamiseks. Tõsiselt pole võetav soovitus, et igaüks võiks kommentaari isiklikule kodulehele riputada. Heldeke, Eestis on tuhandeid kodulehti – kust ma sealt otsida oskan?

See oleks sama kui tarkade lugude Sirpi koondamise asemel need eraldi paberilehtedele trükkida ja Tallinna-Tartu maantee äärde riputada – nii umbes viie kilomeetri tagant võsa vahele. Ka siis oleksid need põhimõtteliselt ju kättesaadavad.

Vene ajal oskasime lugeda ridade vahelt. Jaan Krossi teoste tegelased, vormiliselt teises aegruumis, väljendasid ka meie meeleolusid ja soove. Ajalehe kroonuväljenditest järeldasime, mis ühiskonnas tegelikult toimub. Praegu oleme õppinud kommentaare tõlgendama.

Kõige üldisemalt saame aru, kas kirjutaja on olnud enam-vähem aus või teadlik hämaja. Kas ta on võtnud oma tegevust tõsiselt või «puhhitab» ja «ähhitab» füsioloogiliselt.

Saame juba aru, mille on kirjutanud parteikontorite valvekommentaatorid, mis on tulnud kuskilt vene šovinistide leerist jne. Veidi peenemal tasemel mõistame, mis «komm» on kantud isiklikust vaenust või kollasest kadedusest. Säärane dešifreerimine aita­b inimeste vaimsed võimed erksad hoida.

Osa kritiseerijaid tahab kommentaarid üldse kaotada, teised – et need oleksid tsiviliseeritumad. Esimene tähendaks algatusvõime ja demokraatia piiramist. Eestlased on loomult reserveeritud, kirjutamise kaudu saavad nad end algul kergemini avaldada kui vahetute praktiliste aktsioonide varal.

Analoogiliselt sellega, kuidas eestlane ei lähe vahemeremaalase kombel pärast tööd kõrtsi, vaid räägib sõpradega pikalt mobiiliga ja vahetab meile. Aga tsiviliseeritumad peaksid kommentaarid küll olema. (Mul on oma rahvuskaaslaste pärast tõega piinlik, kuidas mitmeid inimesi, kellest lugu pean, nagu Jaak Allik või Rein Veidemann, sopaga üle kallatakse, lugemata üldse, mida nad parajasti kirjutavad.)

Miks ei võiks olla väljaandeid, kus saab kommenteerida, ja neid, kus ei saa? Viimastes võiksid end avaldada need, kes loomuldasa ei taha, et neid kommenteeritakse, aga kelle kirjatükke loeme naudinguga. Või miks ei või mõne loo all seista, et autor ei soovi selle kommenteerimist – nagu vahepeal oligi?

Tõsi, seegi on juba delikaatne, sest iseloomustab autorit teatavast küljest («näe, olen nii tundlik mees»). Ent nii palju on kirjutaja siiski avalik tegelane, et julgeda vähemalt säärast asja enda kohta tunnistada.

Inimene peab oma tööst ja missioonist alati lugu pidama, aga omaenda isikut ei tule seejuures tingimata hullumeelse tähtsuse ja tõsidusega võtta. Solvumine pole seotud väärikuse kaitsmisega. Miks me muidu elus nõustume, et lolli sõimule ei tule vastata, aga kommentaarides ei oska sama reegli järgi käia?

Need, kes kommentaare kaotada tahavad, peaksid kõrvalt vaatama, kellega nad seeläbi tahtmatult solidariseeruvad, kelle ahjude tarvis puid peeneks raiuvad. Kaotamine meeldiks kõikidele, kelle teod ei armasta päevavalgust ja kes pelgavad, et kuskil keegi midagi «torgib». Kelle meelest arvata tohivad ainult selleks ette nähtud isikud. Kes ihkavad üle kõige, et kord oleks majas – kord, mille defineerivad nemad.

P. S. Kommentaaride maailm on samamõõduline kogu meie eluga. Ka viimases on sõnnikut rohkem kui roose. Kuhu ka ei vaata, laiutab võõraste mõjude vastukaja ning fantaasia piiratus, kergemeelsus ning mõõdutunde puudumine. Aga vaba ühiskonna olemusse kuulub, et peaaegu kõik on lubatud. Hakkad keelama ühte nähtust, pead kohe keelama ka järgmise.

Sellest järeldub vähemalt kaks asja: esiteks tuleb õppida, et osata pealiskaudsusest mööda vaadata ja mitte end vihastada. Näiteks on ETVs ainult paar saadet, mida ma pean vaatamisväärseks. Aga ma ei vihasta end sellepärast hommikust õhtuni ega tule selle pealegi, et agiteerida kogu programmi sulgema. Teiseks, ceterum censeo, tuleb proovida ise midagi tarka ja head korda saata.