/nginx/o/2014/03/06/2877456t1h9571.jpg)
/nginx/o/2009/07/16/208292t1h1f48.jpg)
Nagu möödunud nädalal võis lugeda ajakirjast The Economist, on NATO-l varsti olemas kaitseplaanid Eesti, Läti ja Leedu jaoks.
Ahto Lobjakas: kahekeelne julgeolek
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samal päeval ilmus Eesti Päevalehes usutlus president Toomas Hendrik Ilvesega, kus ta kaitseplaane ei maininud, kuid kritiseeris hirmu, et lääneriigid müüksid meid maha nagu Jaltas ja Potsdamis.
Huvitav tööjaotus on ehk seletatav (vaikimis)eetikaga, mida poliitikud säärastes asjades järgivad. Kodaniku vaatepunktist on see siiski alarmeeriv. Kes teavitanuks meid siis, kui The Economist poleks sellest kirjutanud?
Veel alarmeerivam on kaks aastakümmet vana, laenatud stampide keel, mida Eestis kasutavad asjassepühendatud julgeolekust rääkides ja mõeldes. Stambid on võõrad, maale toodud ammusel ajal osana kampaaniast, et veenda läänt avama uksi endistele Nõukogude bloki riikidele. Praegu veendakse samade stampidega Eesti avalikkust: «Astuge edasi, näha pole midagi.»
Kaotada kontroll oma keele üle tähendab kaotada kontroll oma mõtlemise üle. Kivistunud keel pärsib mõtlemist ja avalikku arutelu, mis on meie iseseisvuse tugevaim garantii. «Aeg toob tihti läbi uute ideede tormilise õitsengu [keelde] suurema mõttejõu ja vahedama arusaamise,» kirjutas 19. sajandil saksa filosoof Wilhelm von Humboldt (osundatud Martin Heideggeri vahendusel).
Teatava irooniana on eesti avalikkusel praegu võõraid autoriteete lihtsam usaldada kui omi. Topeltirooniana valdab võõraid autoriteete aga seesama skepsis, mille pärast Eesti president Eesti lugejaid manitseb. «Eeldusel, et [NATO] plaanid on konkreetsed ja usutavad, peaks Balti poliitikutel nüüd olema piisavalt aega tegeleda oma palju painavamate [...] probleemidega,» võtab The Economist kuivalt kokku oma loo.
Siin ei ole koht, kus üksikasju lahata. Paar märkust siiski. Esiteks, kui julgeolek oleks jagamatu (stampidest ürgseim), siis oleks meil NATO kaitseplaanid kapis olnud 2003. aastal ja meil poleks vaja Afganistanist Venemaa vastu katet otsida. Julgeolekupoliitika oli, on ja jääb rahvuslike huvide peente kalkulatsioonide ning kauplemise objektiks.
Teiseks. Hindukušist algab Saksamaa ja teiste suurte moslemivähemustega maade julgeolek. Eesti julgeolek algab koduukselt – Venemaast, kust pärit meie vähemus.
Ja lõpuks. Eesti jaoks pole õige ajalooline paralleel ei Jalta ega Potsdam (iseseisvus oli juba kaotatud). Selleks on München, kus 1938. aastal demokraatlikud Suurbritannia ja Prantsusmaa andsid (koos Itaaliaga) Saksamaale voli annekteerida omakeelse vähemuse asuala Tšehhoslovakkias.