/nginx/o/2008/02/26/22007t1hffbb.jpg)
«See on alatu!» nördis Woland. «Te olete vaene mees... Te olete ju vaene mees?» Einelauapidaja tõmbas pea õlgade vahele, nii et oli selgesti näha, kui vaene mees ta on.
Viktoria Korpan: mõtisklus vaesusest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kui suured on teie säästud?» Küsimus oli esitatud osavõtlikult, kuid siiski oli see seda laadi küsimus, mida ei saanud päris delikaatseks nimetada. Einelauapidaja kõhkles ja oli vait. «Kakssada nelikümmend üheksa tuhat rubla viies hoiukassas,» kostis kõrvaltoast kärisev hääl, «ja kodus, põrandalaua all, on kakssada kuldkümnelist.» Andrei Fokitš pidi äärepealt taburetist läbi vajuma.
«See pole muidugi teab kui suur summa,» lausus Woland oma külalisele armulikult, «aga õigust öelda ei lähe teil sedagi tarvis.»
(Mihhail Bulgakov, «Meister ja Margarita»)
Arvatavasti järgmised kommentaarid Postimees.ru saidil ilmunud üleskutsele palvega Haitit (riik, kus enamik inimesi elas veel enne maavärinat vaesemalt kui Eesti keskmine töötu) aidata (mis on rangelt vabatahtlik) pärinevad ka väga vaestelt inimestelt: «Vabastage mind soojaarvetest nii 20 aastaks, siis kui saan, aitan, võib-olla.», «Nii ülbeks läinud, et ajavad pappi Haiti jaoks nendelt, kel on varsti ehk endal abi vaja!», «Meil on 100 000 töötut ja see on meie katastroof, las Eesti eliit plekib, jätke rahvas rahule.»
Andku jumal teile tervist, vaesed kommentaatorid. Tore on teada, et meie riigis tähendab vaesus arvuti ja internetiühenduse, ja, kõige olulisem, ka kodu olemasolu, kus seda arvutit kasutada. (Ja muidugi, eraldi tänu neile, kes oskavad oma ninast kaugemale vaadata.)