Juhtkiri: tähtsad preemiad

Kultuurkapital jagas preemiaid. Foto: Urmas Nemvalts

Kultuurkapitali märgiline tunnustus

Kulka aastapreemiad on taas jagatud. Nagu tavaliselt, leidus neid, kes kritiseerisid teatraalse auhinnatseremoonia ebaühtlast lavastust, mis oli kohati geniaalselt humoorikas ja samas piinlik. Ka üritust jäädvustanud fotograafide suust kostis alalist nurinat, et show oli liiga teletingimustele allutatud.

Küllap leiab arvustamist ka laureaatide nimekiri, sest kultuuri puhul on edetabelite koostamine alati mitme otsaga asi. See ei ole ju suusavõistlus, kus stopper võitja kindlaks teeb.

Kuid see on siiski ainult väline, nagu kinnitas Tiit Piibeleht «Pisuhännas», kui Laura viitas oma lonkamisele. Kõigest kõige olulisemad on siiski preemiad ise. Nende väljaandmine. See, et me hoolimata majanduskriisist suudame oma kultuuri- ja ka spordiparemikku esile tõsta, on väikesele kultuurrahvale tähtis.

Preemiate suurust ei tohiks üle- ega alatähtsustada. Võiksime püstitada küsimuse – kas 100 000-kroonine aastapreemia pole liiga väike? Mõnel juhul võiks ka küsida, kas ehk sihtkapitali antav preemia pole liiga suur. Kuid arutelude juures, kui tahes argumenteeritud need ka ei ole, ei saa unustada, et paratamatult seab kulka eelarve siin omad piirid. Ja teisalt – mõnel juhul ei oma summa otsest tähendust.

Kui vaadata lähemalt sihtkapitalide-üleste preemiate saajaid, siis seekordne tulemus võiks olla mõistetav ühtaegu laiemale publikule kui kultuurieliidile.

Pole ju kahtlust, et üldlaulu- ja -tantsupeole «Üheshingamine» preemia andmise poolt annaksid oma toetushääle nii 37 000 esinejat, 153 000 piletiga vaatajat kui sadadesse tuhandetesse ulatuv telepublik. Või näiteks arhitektide Andres Alveri, Tiit Trummali ja Veljo Kaasiku kujundatud Tallinna Vabaduse väljak aasta arhitektuurisündmusena. Uuenenud esindusväljaku on nii tallinlased kui pealinna külalised hästi vastu võtnud.

Küllap vaatasid paljud jõulupühade paiku avalik-õiguslikule teleekraanile jõudnud Kiur Aarma ja Jaak Kilmi dokumentaalfilmi «Disko ja tuumasõda», mis viib läbi ühe põlvkonna laste silmade aega, mil Soome televisioon hakkas korraga takistama kommunismiehitamist. Mis puutub aastapreemia laureaati Mart Poomi, siis tema sportlastee ja -kreedo on noortele kui eeskuju musternäidis.

Omaette märgiline laureaat on Priit Raud, kelle tunnustamine annab märku, et eri valdkondade piirid pole enam need, mis kunagi olid. Rauale võiks preemia anda nii kunstis, muusikas kui teatris – ja seegi pole täielik loetelu.

Võib-olla vajaksime tõesti tulevikus lausa omaette interdistsiplinaarset sihtkapitali.