Neeme Korv: pisut paanikast

Foto: Peeter Langovits

Pruugib vaid uus teema avaliku arvamuse huviorbiiti tõusta, kui jälle kuskilt kostab, et loll ajakirjandus külvab paanikat. Järgneb vandenõuteoreetikute anonüümne kisakoor, mille kakofooniast võib eristada lausekatkeid suunatud kampaaniatest ja isegi meeleheast, millega ajakirjanikke kallutatakse või artikleid tellitakse.

Eks ajakirjanike seas ole igasuguseid inimesi. Ja vahepealsed «head ajad», kus meelsasti visati nurka rinde mõru ollusega välipudel, et kuskil tagalas mõnuga magusat caffé latte’t limpsida või deserteeruti sootuks, pole meie tsunftile kasuks tulnud.

Tagasitulek nõuab eneseületust. Aga mis puutub paanikasüüdistustesse, siis siinkirjutaja meelest on Eesti ajakirjanduses vaid üks tegelane, kes seda teadlikult ja süstemaatiliselt viljeleb. See on Siil Postimehe karikaturisti Urmas Nemvaltsi «koomuskist».

Nali naljaks. Toon paar näidet. Miks kerkis teemaks kultuuripealinna juhi Mikko Fritze 82 000-kroonine kuupalk? Mõne meelest (vt näiteks Ilmar Raagi ajaveebipostitus) leiti võimalus jätkata riigikogu palkade lainel.

Mu meelest paigutus see pigem Tallinna raiskamiste konteksti. Ja nõus, ses mõttevahetuses kõlas ka väiklasi hüüatusi ja näiteks minu arvates on üldse veel vara otsustada, kas selle mehe palkamine oli õige või vale otsus.

Kuid tähtis on, et ajakirjandus esitas küsimusi. Muidugi pole kultuuripealinna peamine probleem selle juhi töötasu ja seda ei tahtnud ka ajakirjanikud öelda – selle rõhutuse seadis retseptsioon.

Või võtame seagripi. Kui viirus Uues Maailmas murdma hakkas ja üleilmse tähelepanu pälvis, oli võrdlemisi loomulik, et Eesti ajakirjanduski seda kajastas. Ja taas – ehkki mõnest väljaandest kostis karjatusi, polnud üldpildis siiski midagi eriliselt äärmuslikku.

Saime teada, kuidas käib meil otsustusprotsess, millal kogunevad vastavad komisjonid, kes kuuluvad riskirühma ja kuidas seda määratakse jne. Muidugi ilmnes üksjagu segadust, aga seda mitte niivõrd küsijate kui vastajate poolelt. Ning paanika? Ei tekitanud seda seegi kord sõnumi saatjad, vaid selle vastuvõtjad.

Hommikul on ju tore praalida: «Vaktsiin – ah ei ole mul seda rämpsu vaja!» Ent kui lapsel tõuseb õhtul palavik, helistab sama inimene sajasse kohta, hüsteeritseb, et äkki on gripp. Poliitikud, arstid, apteekrid, ajakirjandus – siis on kõik korraga süüdi.

Ajakirjanikud on tavalised inimesed, kes ei taba alati probleemi tuuma. Kuid nad küsivad küsimusi ja see viib kokkuvõttes selgusele lähemale. Muret teeb hoopis see, et ajakirjandus tihtipeale ei küsi, ja mõne inimese unelmates võikski nii olla.

Kui, siis just ses osas võiks tegelikult paanikaks põhjust olla.