Toomas Jürgenstein

FOTO: Pm

Hugo Treffneri gümnaasiumi õpetaja Toomas Jürgenstein toetab põhiosas koolireformi, kuid muret tekitab segadus, milline koolivõrk ikkagi olema saab.


Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (edasi PGSi) teine lugemine riigikogus katkestati ja muudatusettepanekute esitamise aega pikendati tänaseni. Küllap oli see paus mõistlik, sest tegemist on Eesti haridusele ülioluliste otsustega ning kõigi osapoolte argumentide veelkordne väljatoomine ja vaagimine kindlasti vajalik.



Küllap on kavandatavat seadust hakatud haridusreformiks nimetama peamiselt põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise kava tõttu.



Mul pole andmeid, et hinnata kavandatavate seadusemuudatustega kaasnevat rahalist poolt, usun ka, et õpilaste arvu vähenemise mõju analüüsijaid on minust pädevamaid.



Küll aga tunnen, et õpetan koolis, kus mitmed uue seadusega kavandatavad muutused on juba läbi viidud.



Nimelt olen kümmekond aastat õpetanud ilma põhikoolita Hugo Treffneri gümnaasiumis (edasi HTG).



Siinkohal püüan keskenduda nendele puhtas gümnaasiumis ilmnevatele aspektidele, mis eriti ei sõltu õpilaste kontingendist. Oma väidetes toetun eelkõige mitmetele jutuajamistele õpilastega ning paarile koolis läbiviidud küsitlusele.



HTGsse võetakse igal aastal vastu kokku viis klassikomplekti: kaks reaalsuunda, üks loodussuund ja kaks humanitaarsuunda. Mulle tundub, et HTG üheks tugevuseks on olnud asjaolu, et oleme vältinud õppeainete jagamist esma- ja teisejärgulisteks, prioriteetide puhul oleme leidnud kompromisse ning oleme vältinud ühe aine eesmärkide realiseerimist teiste arvelt.



Tänu sellele oleme saavutanud loova tasakaalu humanitaar-, loodus- ja reaalsuuna vahel. Niisama endastmõistetav kui matemaatilised oskused on meile ka ladus emakeel, võõrkeele valdamine, teadmised ajaloost, filosoofiast ja religioonist ning teatud õppeainetega süvitsi tegelemine.



Samas tundub mulle, et kirjeldatud loovat pinget ja tasakaalu sisaldav õppesuundade ülesehitus on võimalik vaid piisava suurusega gümnaasiumis.



Samas ei tohiks regionaalsed vajadused ja haridust rikastavad omapärased rõhuasetused kindlasti numbriliste ettekirjutuste taha jääda. Seepärast oli hea kuulda, et meedias kõlanud väide, nagu jätkaks vaid vähemalt 120 õpilasega gümnaasiumid, ei ole kindlasti lõplik ja eranditeta.



Ma ei näe HTG-taolise kooli suuruses ka vastandumist hooliva ja turvalise kooli vajalikkusele, mida õigesti rõhutas Mailis Reps (PM, 25.11.09). Oma viie ja poole saja õpilasega (Mailis Repsi väide, et HTG tüüpi kool tähendab 800 õpilasega kooli, on eksitav) on HTG hoomatav nii õpetajatele kui õpilastele ning on enamikule kooliga seotud inimestele kodune paik. Seda näitavad selgelt küsitlused õpilaste rahulolu kohta kooliga.



Koduses koolis on endastmõistetav ka vastutus vastuvõetud õpilaste edasijõudmise eest. Abistavad kursused tagavad põhiainetes mahajääjatele või nendele, kelle põhikooli teadmised mõnes aines olid mingil põhjusel lünklikud, võimaluse end teistega võrreldavale tasemele arendada, raskustesse sattunutel on võimalus individuaalsele õppekavale. Praegu ongi meie koolis õpingute poolelijätjate arv minimaalne.



Mulle tundub ka, et erinevatest koolidest 10. klassidesse tulnud õpilaste mitmekesisus on rikkus. Väga kirju ja mitmekülgse taustaga õpilaste vahel püütakse kujundada solidaarsust, eripäraste annetega õpilastele on võimalik leida mitmeid rakendusi huviringides, õpilase staatus klassis ei sõltu põhikoolis olnust jne.



Pooldan üldprintsiibina ka uues PGSis riiklikult kohustuslike gümnaasiumikursuste vähendamist, ehkki aineti on siin tõstatatud mitmeid tõsiseid probleeme. Igatahes võimaldab riiklikult kohustuslike kursuste senisest väiksem arv veelgi paindlikumalt välja töötada õppesuundi.



Koolide lahutamise osas on argumendid sageli emotsionaalsed. Ühe mitmetest aruteludest läbi käinud näitena räägitakse aktusest, kuidas 12. klassi õpilased saadavad 1. septembril käekõrval 1. klassi lapsed oma klassiruumi. See on ilus traditsioon, kindlasti on sellel kasvatuslikku väärtust, kuid mulle meeldiks tunduvalt enam, kui väikeste koolilaste kõrval käiksid põhikooli lõpuklassi õpilased.



Mulle tundub, et põhikooli ja gümnaasiumi ühendavas koolitüübis on üheksandikelt võetud võimalus ettevaatlikult täiskasvanute maailma siseneda. Nad ei saa tunda end koolis kõige vanemana, ja seda koos kohustusega ka vastutada nooremate eest ja langetada otsuseid oma tuleviku kohta.



Mitmed treffneristid on rääkinud kuni gümnaasiumi lõpuni uhkusega oma otsusest


HTGsse tulla. Kunagi langetatud otsus julgustab õpilasi ka hiljem iseseisvaid valikuid tegema. Mulle tundub, et vastutuse ja valikute tegemise õppimine on üks moment, mis annab eraldi põhikoolis ja gümnaasiumis käinule olulise eelise kaheteistkümneks aastaks ühte struktuuri jäänud õpilaste ees.



Valikute tegemise oskuse olulisust rõhutab ka Treffneri kooli praeguses arengukavas fikseeritud kooli põhieesmärk. Soovime seal, et HTG lõpetanud õpilased suudaksid otsustada ja valikuid teha oma haridustee kavandamisel ja edasise elu kujundamisel.



Teiseks on oluline asjaolu, et peaaegu kõik minu küsitletud treffneristidest on olnud õnnelikud, et kohtavad koolimajas eelkõige eakaaslasi. Ka need õpilased, kelle arvates võiks kaheteistklassiline koolitüüp jätkuda, toonitasid, et vanemate ja nooremate õpilaste õppetöö peaks kulgema erinevates majades.



Soovid õppetööks, vahetundideks, spordiks ja mänguks ei ole põhikoolides ja gümnaasiumides samad. Enn Siimer on oma artiklis «Ettevalmistus õnnelikuks eluks» (PM, 15.12.09) need erinevad rõhuasetused väga selgelt välja toonud.



President Lennart Meri külastas Hugo Treffneri gümnaasiumi 2002. aasta augustis ja tegi sissekande kooli külalisteraamatusse, soovides: «Et homme kogu Eesti näeks välja nii, nagu Treffneri täna!» Tundub, et uus PGS võiks anda võimaluse teha ettevaatlik samm president Meri viidatud suunas.



Hoolimata sellest, et jagan suuresti uue PGSi ideid, kummitab mind üks konkreetne vajakajäämine. Mul on palju sõpru ja tuttavaid erinevat tüüpi koolides ja kavandatavad PGSi muutused pole neist kedagi külmaks jätnud. Mitmed mu tuttavad on rõhutanud, et seni räägitud reformis on puudu eelkõige konkreetsusest, kuidas kool kooli haaval prognoositakse tuleviku koolivõrku.



Vaid ajakirjanike Mirko Ojakivi ja Vallo Toometi 30. novembri EPLi artiklist «Kuues Eesti maakonnas on koolivõrgu reform vältimatu» võis lugeda esialgseid oletusi maakondades olevate gümnaasiumide arvu kohta tulevikus, kuid iga õpetajat, õpilast ja vilistlast huvitab esmalt, mis saab tema koolist, ja seda enamasti välja ei öelda.



Kalle Küttis kinnitas oma artiklis «Uue koolimosaiigi lävel» (ML, 03.12.09), et tuleb loota, et uue koolivõrgu kava peab sündima kohalike omavalitsuste kokkulepete tulemusena, kuid vähemalt seni on sellised kokkulepped olnud väga visad sündima. Küttis lisab veel, et riiklikul tasandil ei ole poliitilist jõudu, kes gümnaasiumivõrgu reformi läbi viiks.



Nii tundub, et kõige raskemasse seisu on jäetud koolikollektiivid, kes peavad sellises ebamäärasuses tulevikuplaane tegema. 



Autor õpetab HTGs filosoofiat ja religioonilugu.