Jeroen Bult: süüdi pole ainult Island

Jeroen Bult Foto: Erakogu

Tallinna Ülikooli teadur Jeroen Bult kirjutab, et kui Suurbritannia ja Madalmaad süüdistavad Islandit nende hoiustajatele kahju tekitamises, siis on nad ülekohtused.

Ajaleht The Times tõi hiljaaegu ära Briti endise aseministri ja Tööpartei aseesimehe lord Hattersley üsna otsekohesed sõnad: «Islandlased on juba loomu poolest sügavalt mittemõistlikud. Selles peitub nende võlu ja ellujäämise võti. Kui selle ainulaadse maa rajajad oleks kaalunud oma väljavaateid mõistuspäraselt, poleks nad mingil juhul asustanud toda tohutut laavahunnikut külmas meres otse põhjapolaarjoone all.»

Hattersley, kes välisasjade ja Rahvaste Ühenduse asjade ministrina oli väga tihedalt seotud Briti-Islandi kolmanda «tursasõjaga» kalastusõiguste pärast Atlandi ookeani põhjaosas (1975–1976), kannatab nähtavasti seniajani Islandi trauma käes, mida ta nüüd üritab üle kanda praegusele «pangasõjale», kus seisavad vastamisi Suurbritannia ja Madalmaad ning too jäärapäine, hõreda asustusega ja puudeta saarel paiknev riik.

Tagasihoidliku ajaloolasena ei ole nende ridade kirjutaja põhjalikult kursis Icesave’i/Landsbanki afääri üksikasjadega. Kuid on selge, et kõrgeaulise lordi solvavana kõlavad laused – või on see kuulus briti huumor? – ei aita kuidagi lahendada Briti-Hollandi-Islandi kriisi.

Sama vähe aitab sellele kaasa vulgaarne hüsteeria, mis on viimasel ajal nii laialdaselt levinud Londonis ja Haagis ning mille võib kokku võtta loosungiga «Tahan oma raha tagasi!». Mõned Briti ja Madalmaa­de poliitikud on vihjanud Islandi Euroopa Liiduga ühinemise taotluse blokeerimisele. Selle asemel vajame me kaalutletumat lähenemist ja kaugema perspektiivi silmas pidamist.

Esiteks on ilmne, et Island tõepoolest vastutab toimunu eest. Või, kui kasutada osutatud ajalehe juhtkirja sõnu: «Islandlased nautisid kerkivat elatustaset ning nende pangandussektor tekitas illusiooni, nagu võiks võlakoorma peal üles ehitada õitsengu. Kainenemine oli paratamatu.»

Ka eestlased on kogenud, et metsiku kasiinokapitalismiga kaasnevad suured ohud (ehkki Eesti majandus­plahvatus on rohkem seotud teiste teguritega, näiteks eraisikute laenudega aineliste püüdluste rahuldamiseks). Selles mõttes võib väita, et Island tõmbas enda järel kuristikku nii britid, madalmaalased kui ka teised välismaised hoiustajad.

Island tõotas, et maksab tagasi vastavalt 1,3 ja 2,5 miljardit eurot, mida Madalmaade ja Briti valitsus maksid välja ohvritele. Päris eriskummaline on pidada rahvahääletust tagasimaksmise küsimuses – analoogia põhjal võiks siis Eesti valitsus korraldada rahvahääletuse Brüsseli kehtestatud suhkrutrahvi asjus...

Aga kas süü Icesave’i katastroofis lasub täielikult Islandil? Või etendasid selles Islandi saagas oma hämarat rolli ka teised osapooled? Kas me peaksime tundma kaasa naiivsetele ja saamahimulistele inimestele, kes kandsid oma säästud üle Islandi tundmatusse internetipanka, millest nad polnud midagi varem kuulnud, et saada protsent-paar kõrgemat intressi? Madalmaa­de nädalalehe Vrij Nederland kolumnist süüdistas neid lausa samasuguses määndunud mentaliteedis, mis iseloomustab Wall Streeti kõrgeid hüvesid jahtivaid pankureid.

See on vahest liialdus, kuid hoiustajad jätsid tähele panemata riskid, mis ikka kaasnevad raha investeerimisega, eriti kui asja taga seisavad kiiresti kasvavad «mullmajandused» nagu Island (või ka Dubai). Ehk oleks nende hoiustele olnud parem mõni usaldusväärsem, «igavam» ehk vähem riskialtim maa, näiteks Šveits?

«Kui ma nägin Icesave’i reklaame, kus lubati 2,5 protsenti intressi, tekkisid mul kohe kahtlused: kõik oleks ju pidanud teadma, et finantsiliselt on Island nagu Metsik Lääs,» sõnas 2008. aasta oktoobris Madalmaade mõjukas majandusteadlane Sweder van Wijnberger.

Kolm Madalmaade provintsi, mitu omavalitsust ja isegi Borssele tuumaelektrijaam (!) olid siiski usaldavamad ning on tõenäoliselt kaotanud miljoneid eurosid – mis omakorda tõstatab küsimuse, kas avalikel institutsioonidel peaks ikka olema õigus pööritada maksumaksja raha.

Viimastes intervjuudes on van Wijn­berger teravalt arvustanud ka Madalmaade (rahandusalaseid) võimuasutusi. Madalmaade keskpank eesotsas president Nout Wellinkiga oleks pidanud juba varakult mõistma, et Icesave’i hoone on rajatud vesiliivale. Või kui teisiti öelda, siis poleks De Nederlandsche Bank pidanud üldse väljastama Icesave’ile tegevusluba, selle asemel aga nimetati Islandi panka veel veidi enne kokkuvarisemist turvaliseks.

Lisaks süüdistas professor Madalmaade rahandusministrit Wouter Bosi ebamõistlikus käitumises. Bos poleks tohtinud lubada, et hoiustajad saavad ühel või teisel moel oma raha tagasi, sest selleks ajaks, 2008. aasta oktoobriks, oli juba selge, et Islandit ootab ees pankrot. Ometi alustas minister Reykjavíkiga läbirääkimisi, mis lõppesid 2009. aasta juunis keeruka kokkuleppega: Madalmaad eraldavad Islandi valitsusele 1,3 miljardit eurot (5,5-protsendise intressiga), millega hüvitatakse Madalmaade hoiustajatele tekitatud kahju.

Island tasub laenu 15 aastaga. President Grímsson pani lõpuks tehingule veto ning tüli Euroopas oligi sündinud.

Van Wijnberger aga nägi seda nii: «Bos paiskab raha pankrotipessa. Madalmaalased ja britid võivad rahumeeli unustada oma 3,8 miljardit eurot, nad ei saa seda kunagi tagasi – ja poleks saanud ka siis, kui president oleks kokkuleppega nõus olnud.»

Võib ka väita, et kogu kära «kadunud» 1,3 miljardi pärast on lausa ebaloogiline, sest Bos pumpas paaril viimasel aastal Madalmaade pangandusse kümneid miljardeid eurosid peamiselt ABN AMRO panga päästmiseks. Nähtavasti püüab Bos näidata end tegusa poliitikuna islandlaste arvel: arvamusküsitluste kohaselt ootab tema sotsiaaldemokraatlikku parteid PvdA märtsikuistel kohalikel valimistel ees katastroofiline lüüasaamine.

Kui sotsiaaldemokraatlik on aga koormata Islandi elanikkond võimsa võlaga, mis mõjutab terve maa ja kõigi elanike elujärge veel aastaid ja aastakümneidki?

Samuti valimistega silmitsi seisvalt Briti valitsuselt võib aga küsida, kas äkki ei peaks nad asuma võitlusse hoopis Londoni pankurite vastutustundetu asjatundmatuse ja hüvede jahtimise vastu, mis ju tegelikult põhjustaski ülemaailmse majandussurutise.

Wouter Bos ja tema Briti ametivend Alistair Darling peaksid Islandile kaasa tundma ning kustutama osa võlast (või laenuintressidest). Kui nad tahavad blokeerida Rahvusvahelise Valuutafondi edasise abi Islandile või tõkestada saareriigi püüdlused ühineda Euroopa Liiduga, võib peaminister Sigurðardóttir tunda vajadust pöörduda mõne teise doonori poole – ning Venemaa on valmis oma teeneid osutama.

Juba Sigurðardóttiri eelkäija Geir Haarde teatas pärast Islandi kokkuvarisemise algust 2008. aastal: «Sellistes oludes tuleb hakata otsima uusi sõpru.» Island Venemaa (ja/või Hiina) satelliidina ajal, mil geopoliitiline võistlus põhjapooluse üle kogub hoogu, ei ole ELi ega NATO huvides.

Kes soovivad aga jagada Islandile õppetunde, kuidas rahvusvahelisel areenil korralikult käituda, peaksid keskenduma ühele teisele, võib-olla isegi veel tähtsamale asjale: vaalade barbaarsele tapmisele, mis kuidagi ei taha lõppeda.