Raul Eamets: tahad elada, tuleb mõelda

Raul Eamets. Foto: Peeter Langovits

Nii praeguse kriisiga toimetulekuks kui tulevas(t)e kriisi(de) üleelamiseks vajame pikemaajalist ühist strateegiat, kirjutab majandusteadlane Raul Eamets.

«Jaak, maa, kurat, jalad on juba
põhjas!»

(J. Liiv)

Kas majanduses on põhi käes, kas on võimalik minna veel halvemaks? Mida toob 2010. aasta? Lugedes aasta alguse majanduskommentaaride juurde käivaid netikommentaare, tundus, et ainuõige otsus oleks kohe migreeruda, jätta kõik ja põgeneda sellest hädaorust. Kõik on nii halvasti, et Läti tundub Eesti kõrval kättesaamatu paradiisirannana.

Tänavapilt on natuke rahustavam, autod seisavad endiselt ummikus, poes laotakse ostukäru ääreni täis ja jõuluvana tõi ilmselt kõigile midagi meelepärast. Hoolimata rasketest aegadest. Aga eks netikommentaatorite macholik enesepiitsutamine peegeldab natuke praegust olukorda, eriti avalikus sektoris.

Kulusid tõmmatakse koomale, palka alandatakse, ülesandeid laotakse rohkem peale jne. Kuna keskmine netikommentaator on väidetavalt igavust peletav avaliku sektori ametnik, siis tuleb ju oma viha, pettumus ja rakendamata energia kuskile välja elada.

Tõsi ta on, et tööpuudus pitsitab Eestit kõvasti ja kiireid lahendusi siin ette näha ei ole. Töötute arv on jõudnud umbes 110 000ni, paljud töö kaotanutest jäävad töötuks pikemalt, sest varasemat töökohta lihtsalt enam ei eksisteeri ja suure tõenäosusega ei avata seda enam mitte kunagi. Vähemasti Eestis.

2009 oli aasta, kus paljudele ettevõtjatele saabus tõehetk. Kaks ürgset instinkti, mis kannustavad kõiki ettevõtjaid – ahnus ja hirm –, läksid tasakaalust välja. Kasumiootused (ahnus) olid kruvitud varasemate aastatega nii kõrgeks, et riskide hindamine (hirm) jäi tagaplaanile.

Läinud aasta loksutas asjad paika, majandus kukkus kolinal, raha hind tõusis pöörastesse kõrgustesse, eksporditurud kukkusid ära, tööjõud muutus äkki liiga kalliks, sisenõudlus oli olematu.

Mis saab edasi? Kriis on teatavasti nagu puhastustuli, või nagu paljud on enne meid juba öelnud, et head kriisi ei tohi lasta raisku minna. Kes elasid 2009. aasta üle, elavad edasi, 2010 algus on kindlasti veel sama raske, aga ettevõtjate ootused vähemasti aasta teise poole suhtes on optimistlikud (vt Jüri Käo intervjuu, ÄP 4.01).

Nagu meie varasemad uuringud on näidanud, viitavad senised arengud aastatel 2000–2008, kui kiiresti kasvas ehitussektor, kaubandus jne, sellele, et Eesti on liikunud pigem Lõuna-Euroopa kui Põhjamaade mudeli suunas (vt näiteks majandusteaduskonnas Arengufondile tehtud Eesti majanduse konkurentsivõime analüüsi). Kindlasti tahaksime sarnaneda tulevikus pigem Soome kui Portugaliga.

2008. aastal alguse saanud kriis tabas väikesi avatud majandusega Balti riike kõige valusamalt. Samas tekib lootus, et kiire languse tingimustes toimub kiire majanduse kohandumine ja ümberstruktureerimine ehk siis ettevõtetel ei ole võimalik jätkata nii, nagu varem, vaid nad peavad ümber profileeruma, leidma uusi valdkondi, tõstma tootlikkust kas töötajate vähendamise või innovatsioonide ja tehnoloogiliste uuenduste teel, optimeerima kulusid jne.

Tahad elada, tuleb mõelda. Kriis näitas ka seda, et väga pikki plaane pole mõtet ette teha. Nagu üks sõbrast ettevõtja ütles: edukas on see ettevõtte, kes suudab vajadusel iga nädal oma tulevikuplaanid üle vaadata ja vajadusel oma tegevusi korrigeerida. Eesti ettevõtja edu pant on paindlikkus ja kiire reageerimine.

Paraku kaasnevad kiirete struktuursete muutustega ka negatiivsed protsessid – madala kvalifikatsiooniga inimesed võivad jääda pikaajalisteks töötuteks (üle kümne protsendi), kaotada tööharjumuse ja tervise. See ei ole lühiajaline probleem, Soomes kestis kõrge töötus pärast 1990. aastate alguse lama’t kuus kuni kaheksa aastat.

Eesti tingimustes võib tööturul lahedamaks minna alles viie-kuue aasta pärast. Sotsiaalse kaitse süsteemid ägisevad ootamatult tõusnud koormuse all, nagu Teise maailmasõja aegne allveelaev, mis on sukeldunud liiga sügavale ookeani põhja.

Praegu elame euro-ootuses, mäng käib kogu panga peale. Kui euro tuleb 2011, siis ollakse kilbil ja valitsuse reiting tõuseb jälle taevani. Kui ei tule eurot, ehh … siis ei tahaks koalitsioonipoliitikute nahas olla.

Euro-ootus seob valitsuse käed. Paraku. Ehk midagi siiski annaks teha?

Esiteks, ettevõtluse toetamine (kui seda siiski peetakse vajalikuks teha) peab toimuma süsteemse tööstus-/ettevõtluspoliitika raames.

Selline strateegiadokument tuleks välja töötada koostöös haruliitudega, hea oleks kaasata ka teadlasi. Initsiatiiv võiks olla Arengufondil. See peaks olema poliitiliste jõudude ühine kokkulepe nii tööandjate kui töövõtjatega ja selle mõju võiks kesta üle valimisperioodide. Praegune ettevõtluspoliitika (loe: euroraha jagamine) on paljuski projektikeskne. Nii on väga raske toetada süsteemseid struktuurseid muutusi.

Teiseks võiks kõrghariduses rahastada perspektiivseid valdkondi ennaktempos, s.o valmistame ette täiendavalt näiteks n arvu IT-spetsialiste aastas. Konkreetne arv eeldab täiendavat koolitusvõimsuste analüüsi. Selline «kunstlik» tööjõu pakkumise suurendamine tooks eelduse vastava valdkonna töökohtade loomiseks. Kui investoritel ei ole töötajaid võtta, siirduvad nad mujale.

Regionaalse tasakaalu ja riigist väljarände vähendamise huvides on vajalik väljaspool Harju- ja Tartumaad uute kõrgemat kvalifikatsiooni eeldavate töökohtade loomine, seda eriti noortele, kelle tööpuudus on alati suurim ja kelle praegune põlvkond eelistab ennekõike valgekraelisi, s.o kõrgharidust eeldavaid kontoritöökohti.

Võib-olla peaks lihtsustama ka ettevõtlusalast aruandlust ja raamatupidamisreegleid maal tegutsevatele ettevõtetele, kelle käive jääb alla teatud piirnormi. Eriti kui nad veel seal mingeid töökohti loovad.

Tuleks läbi vaadata maksupoliitika alused. Oleks vaja saavutada olukord, kus tulusid nii massiliselt Eestist välja ei kandita, kus lisaks soodsale ettevõtte tulumaksu süsteemile kompleksselt käsitletakse ka tööjõu ja dividendide maksustamist.

Tulles tagasi artikli alguse juurde, siis ega väga oluline ei olegi, kas me oleme veel langusfaasis, juba stabiliseerumisfaasis või juba kerges tõusufaasis. Oluline on, et me hakkaksime kavandama meetmeid ja tegema plaane, kuidas järgmise tsükli jooksul toimetada. Seda teab iga majandusteadust nuusutanud inimene, et igale langusele järgneb tõus ja kunagi ootab meid uus langusfaas.

Üheks selliseks dokumendiks, mis pakub välja Eesti ühiskonna valupunkte ja ka võimalikke lahendusi nende ületamiseks, on Eesti Koostöö Kogu eestvedamisel peagi valmiv inimvara raport (IVAR). Ka artiklis toodud poliitikasoovitused tulevad sellest raportist.

Me peaksime tulevikus ennast paremini majanduskriisiks ette valmistama, siis ei pea valitsus tuletõrjujat mängima ja ega vist eurole üleminekut kui püha eesmärki ei saa ka kahjuks mitu korda ekspluateerida.

Autor on majandusprofessor, TÜ rahvamajanduse Instituudi juhataja