Viive-Riina Ruus: paugutamised õppekava rindel

Viive-Riina Ruus Foto: Pm

TLÜ emeriitprofessor Viive-Riina Ruus leiab, et sarnaselt kinnisvaramulliga võib hariduses seista ees neoliberalismi mulli lõhkemine, mis praegu seab rõhu tulemustele ja kohale edetabelis.

Kaarel Haav lõpetab oma artikli uue õppekava teemal («Uus, aga ikka vana õppekava», PM 11.01) uhke kokkuvõttega: «Seega on tegemist administreerimise ja õpilaste ja teiste huvigruppide manipuleerimise kavaga. Selle on koostanud tõesti oma ala kogemustega asjatundjad, administratiivse suva ja sotsiaalse manipuleerimise eksperdid.»

See kärgatus meenutab mulle üht teist tema loodud metafoori Haridusfoorumi algpäevilt, kui ta võrdles foorumit pimeda elevandiga. Foorum on kuidagiviisi komberdanud tänase päevani ja seda osalt tänu Haavale, kes on olnud selle üks tublimaid liikmeid. Loodetavasti läheb nii ka õppekavatööga.

Haaval on õigus, kui ta märgib, et koolide kõige üldisemad eesmärgid on õppijate arendamine, kultuuri edastamine ja sotsiaalse struktuuri taastootmine. Ent mitte täielikult õigus. On olnud aegu, kus koolid keelduvad asumast «taastootmise» teenistusse.

Üks selliseid hetki oli näiteks õpetajate kongressil aastal 1987, kui kooliõpetajad tegid teatavaks, et nad ei lepi enam ühe ja sellesama õppekavaga Vladivostokist Vilsandini. Kahe aastaga tehti uus õppekava õpetajate abiga valmis. Ja olgu siinkohal Kaarel Haavale öeldud, et ei siis ega ka mitte praegu ei käsitatud õpilasi «tühjade nõudena, mida tuleb täita ainetega», nagu ta väidab.

Nii pöördelised ajad on nüüdseks, jumal tänatud, õnnelikult seljataga. Kuid endisse maailma me tagasi ei saanud. Muutunud olid väga põhilised asjad – arusaamad naisest, mehest ja perekonnast, lapsepõlvest ja noorusajast, tarkusest ja rumalusest. Elame nüüd riskiühiskonnas, kus nii majandussuhted, infovahetus kui ka ohud on omandanud üleilmsed mõõtmed. 

Üleilmastub ka haridus. Haav usub või teeb näo, et usub, nagu võiks Eesti õppekava üleilmseid ja -euroopalisi trende ignoreerida. Ükskõik kui kaunilt ka ei kõlaks Haava üleskutse holistilisest haridusest, millega ma kõigest südamest ühinen, tuletab see paraku meelde vahvat sõdurit Švejki, kes leidis, et kuu peal oleks parem marssida, sest seal kaaluks tema ranits ainult neli kilo.

Tänapäevased arusaamad haridusest on tõukunud moderniseerumisprotsessidest, mille tunnuseks on industrialiseerumine, linnastumine, demokratiseerumine, ilmalikustumine ja rahvusriikide astumine ajaloo näitelavale. Modernismi ideestik pärines teadaolevalt valgustusest ja tähendas uusi arusaamu maailmakorrast.

Valgustusfilosoofid suunasid oma pingutused objektiivse tõe – teaduse, universaalse moraali, seaduste ning autonoomse kunsti arendamisele. Loodeti, et haridus vabastab inimese tema «omasüülisest alaealisusest», nagu Kant seda nimetas, ja et haridusega omandab ta oskuse kasutada vabalt oma mõistust.

Otse loomulikult kannab meie praegunegi õppekava endas valgustuse ideaale – unistusi kutsumusega õpetajast, teadmisjanulisest õpilasest ja tarkusest, mis võimaldab inimesel olla tema ise ja end maailmas teostada.

Paraku on see ideoloogia nüüdseks mõranenud. Ilmsiks on tulnud mõistuse piiratus, järjest nähtavamaks on saanud, et valgustusaja inimest ülendav paatos ei kehti mitte kõigi puhul, et tehnoloogiline progress võib olla õõvastavalt hukatuslik.

Usku valgustusideedesse on kahandanud ka viimaste kümnendite muutused kapitalismis – tarbimisühiskonna teke, meelelahutustööstuse õitseng, üleilmsete korporatsioonide ja suurpankade tohutu mõjuvõim, heaoluriigi kriis.

Hariduses ei nähta enam valguse allikat, vaid seda on hakatud pidama riikide majandusliku konkurentsivõime tõstmise vahendiks, kusjuures kasumi esiplaanile seadmine jättis tähelepanuta moraalsed ja sotsiaalsed väärtused.

Seetõttu kujunes majandusvabadusest jutlustav neoliberalism lahutamatuks kaaslaseks traditsioonilistele väärtustele (usk, perekond, isamaa, terve mõistus) rõhuv konservatism.

Selle uue ideoloogia kesksed märksõnad on efektiivsus, kvaliteet ja tõhusus, ja selle elluviimiseks on välja töötatud jõulised juhtimistehnoloogiad – aruandlus, standardid, õpitulemuste sooritusindikaatorid, vajaliku sagedusega toimuvad katsed, testid ja eksamid, koolide edetabelid, konkurentsi ergutamine nii koolide sees kui nende vahel.

Juba on teada ka selle uue poliitika halvad kaasnähud: õppekava kitsenemine – õpitakse peamiselt seda, mida testidega kontrollitakse, võitluses hea koha eest edetabelis on koolid hakanud õpilasi valima, püüdes vabaneda «probleemsetest», suurenenud on hariduslik kihistumine. Need protsessid, saanud alguse Inglismaalt ja USAst, on globaalsed. Eestis on nende mõju olnud tugev.

Haav ei eksi, kui väidab, et uues õppekavas on seatud tugev rõhuasetus õpitulemustele. Praegu on see nii kogu maailmas – ülikoolihariduseni välja. Et Eesti koolide lõpetajate tulevased töökohad ei asu Kuul, vaid sessinatses patuses maailmas, olnuks vastutustundetu seda mitte arvestada. Sel lähenemisel on ka oma plussid, sest nõuab õpetajalt mitte üksnes «oma aine» tutvustamist, vaid ka küsimist, milliseid teadmisi, oskusi, pädevusi peab õppija omandama.

Ent olen nõus Haavaga, et keskendumine õpitulemustele sunnib järgima väljastpoolt pealesurutud eesmärke, vähendades tähelepanu õpilaste õpihuvi ergastamisele ja nende arendamisele. Seda  muret on püütud leevendada loovtööde ja õpilasuurimuste lülitamisega õppekavasse.

Teadmiste killustumise ohtu, mida Haav märkab, on sihikindlalt püütud vähendada, organiseerides õppesisu kultuurist lähtuvalt õppevaldkonniti, tähtis roll on omistatud üleainelistele, õppekava kui tervikut läbivatele teemadele. Loodetavasti loob see tingimused õpilaste tervikliku enese- ja maailmamõistmise kujunemiseks.

Kas see pole siis kooskõlas holistliku lähenemisega, mille puudumist Haav õppekavale ette heidab? Mõistagi olen temaga ühel meelel, et pedagoogid peaksid suutma üldistada oma ainet teistega ja arendama õpilasi ka oma isiksuse kaudu.

Ent õppekava ju lausa suunab õpetajaid seda tegema. Kahjuks on Haav läinud vaikides mööda õppekava väärtuskäsitusest, tähele panemata selles tehtud rõhuasetusi õpilase isiksuse arendamisele, demokraatiale ning kodanikukasvatusele ja humanismile.

Aga – «Süüdi või süütu – andke aga igaühele!» arvas juba Hašeki tegelane sapöör Vodička, olles kindlalt veendunud, et madjarid (loe: õppekava koostajad) on «igatepidi ühed lupardid».  

Tõsiseks minnes, kindlasti pole õppekava käesolev versioon täiuslik ja pälvib edaspidigi kriitikat. Ent igal juhul ei oleks mõistlik jätkata senist nokk-kinni-saba-lahti õppekavapoliitikat. Õige oleks joon alla tõmmata ja küsida: mis saab edasi? On selge, et õppekava peab jääma avatuks parandustele ja uuendustele.

Kindlasti on vaja analüüsida, mis uue õppekava puhul töötab, mis mitte, milliseid uusi ideid pakuvad koolid oma õppekavades jne, viies vajadusel sisse korrektiivid.

Vaja on jälgida õppekavade arenguid maailmas, sest oma rahvuslikke haridushuve suudame järgida vaid siis, kui suureneb meie «arusaam enda seotusest teistega, kogu maailmaga», nagu soovib Haav õpilasi silmas pidades.

Haridusmuutusi on oodata Ameerikast, kes kavandab käesoleval aastal haridusreformi. Mõned piirjooned on juba selgunud – näiteks rõhuasetus sotsiaalsele sidususele, innovatsioonile, võrdõiguslikkusele, õpilaste kriitilisele mõtlemisele. Erinevalt Bushi aegadest toetatakse koole, kes küll ei hiilga testitulemustega, kuid võitlevad paremate tulemuste eest. Õpetajakutse tõstetakse taas au sisse.

Tõesti võib juhtuda, et neoliberalismi mull hariduses lõhkeb nagu kinnisvaramull. Selleks et Eesti oleks võimeline edasiseks õppekavaarenduseks, analüüsides ja üldistades sellekohaseid muutusi maailmas, peaks riik ellu kutsuma asjakohased institutsioonid ja koostöös ülikoolidega käivitama sobiva akadeemilise kraadiga inimeste ettevalmistamise.