Ain Aaviksoo: keskmine rahulolu on petlik

Rahulolu tervishoiu korraldusega. Foto: graafika: Silver Alt

Praxise analüütik Ain Aaviksoo kirjutab, et tulemusele saab orienteeruda siis, kui seda tulemust mõõdetakse ja avalikustatakse. Parem tervishoid algab sisulisest tulemuste analüüsist.

Möödunud nädalal avalikustati läinud aasta oktoobris läbi viidud uuringu «Elanike hinnangud tervisele ja arstiabile» tulemused. Tegemist on suurepärase traditsiooniga, mille haigekassa algatas juba üheksa aastat tagasi ning seda on ka rahvusvaheliselt eeskujuks seatud.

Ühises pressiteates avaldasid arvamusküsitluse tellijad – haigekassa ja sotsiaalministeerium – rahulolu selle üle, et kolmveerand Eesti elanikest on arstiabiga rahul ning, et võrreldes 2008. aastaga on hinnangud tervishoiu korraldusele jäänud samaks, arstiabi kvaliteedile ja kättesaadavusele aga pisut paranenud.

Kui enamus on rahul, kas siis on nii hästi, et enam paremini ei saa? Ja kui suur hulk inimesi on kuulnud kurtmist mõnelt inimeselt, kes Eesti tervishoiukorraldusega sugugi rahul pole, siis miks uuring nende arvamust ei peegelda? Netikommentaatorid kahtlustavad haigekassat ja sotsiaalministeeriumit lausa andmetega manipuleerimises.

Viimasesse spekulatsiooni mina kindlasti ei usu: uuringu metoodika ja andmetabelid on kõigile kättesaadavad ning tulemused sobituvad mitmete teiste analüüsidega. Aga tervishoius tulemusi ihaldav teadlasehing tahaks lisaks keskmisele rahulolule teada ka seda, kes siis pole rahul. Paraku viitab isegi põgus lisatabelite analüüs, et päris kõik elanike arvamused ei ole 2009. aastal ehk esimesel kärpeaastal varasemaga võrreldes samaks jäänud. Näiteks oma terviseseisundit kehvemaks hindavad inimesed on muutunud märgatavalt rahulolematumaks tervishoiukorraldusega.

Arvestades valimi suurust võib see vabalt olla valimivea piirides, kuid samal ajal näiteks rahulolu kvaliteediga ei olnud halvenenud inimeste haigusseisundist või raviteenuste kasutamisest sõltuvalt. Seega on tõenäolisem, et rahastamise vähenedes tajusid abivajajad ka tegelikult, et meditsiinikorraldus on viletsamaks muutunud, kuid lõpuks abi saades olid siiski tänulikud, sest leevendust oma haigusele saadi endisel moel.

Praktiline järeldus otsustajatele on see, et haigemate inimeste pahameel kipub seostuma just haigekassa ning sotsiaalministeeriumiga, sest nendelt eeldatakse tervishoiu ladusat korraldamist. Seevastu meditsiiniabi kvaliteeti seostatakse eeskätt arstide tööga.

Tegelikult on ka arstidel-haiglatel järjekordade tekkimisel oma roll ning teisalt on haigekassal ja sotsiaalministeeriumil omakorda võimalik meditsiiniteenuste kvaliteeti juhtida. Probleemide pärispõhjuseni jõudmiseks tuleb ikka ja jälle esitada küsimus «miks» ning järjekindlalt otsida ausat vastust. Nii nagu me lastena oleme maailma asjad endale vanematelt või siis sõprade abiga selgeks nõutanud. Ja kindlasti kuulub hea tava hulka ka kõikide, sealhulgas kriitiliste tulemuste analüüs ja selgitamine. Soovitavalt lihtsas ja arusaadavas keeles ... nagu lastele.

Igal analüüsiva lähenemisega inimesel peaks tekkima kahtlus, kui üheksaprotsendilise eelarvekärpe tingimustes mitte keegi poleks väljendanud arvamuse muutust. Miks?

Tegelikult selgub, et kahtlustel oli alust. Keskmist inimest ei ole olemas ning meditsiin on üks isiklikumalt puudutavaid teenuseid. Seega on nii avalikkuse kui ka kõigi tervishoiusüsteemi osapoolte jaoks palju olulisem teada ühe või teise konkreetse grupi kogemusi, rahulolu või ravi objektiivseid tulemusi.

Kogutud andmetest kasuliku informatsiooni saamiseks tuleks andmeid põhjalikult analüüsida ja erinevaid hüpoteese kontrollida. Tore oleks näiteks teada saada, kas paranenud info kättesaadavus haiglatest on sarnane või erineb see haiglaravi kättesaadavuse mustrist piirkonniti. Või miks ikkagi on Põhja-Eestis, mis peamiselt peegeldab Harjumaal toimuvat, järjekorrad inimeste arvates pikemad, kuigi statistikaameti andmetel käiakse arsti juures sama palju kui Tartumaal.

Või miks pikenesid ravijärjekorrad aastatel 2005–2008 19 protsendilt 31 protsendile, kui ometi oli raha igal aastal keskmiselt viiendiku rohkem. Ja kes olid need 49 protsenti inimestest ehk kaheksa protsendi võrra enam kui aasta varem, kes tunnistasid, et neil on ette tulnud olukordi, kus nad on jätnud terviseprobleemiga arsti poole pöördumata.

Kui kõigile küsimustele vastamine käib üle jõu, võiks ehk alustuseks kõik avaliku raha eest tehtud uuringute andmed teha lihtsalt kasutatavaks, nii et erinevate aastate tulemused kenasti ühe veebipäringuga graafikusse või tabelisse oleks võimalik jooksutada ja erinevaid näitajaid omavahel kombineerida. Seda tehakse paljudes riikides rutiinselt ja järjest suuremal määral.

Eestis on miskipärast just tervishoiuvaldkonnas andmete kättesaamine analüüsiks väga keeruline, kuigi näiteks statistikaamet ja maa-amet on omas valdkonnas tublit eeskuju näidanud. Hiljuti avaldatud Maailma Terviseorganisatsiooni kirjeldus tulemusjuhtimisest haiglates soovitab samuti senisest hoopis rohkem kasutada haigekassa andmeid, et süsteemi osapooltele, aga ka avalikkusele infot anda, mis toimub ja kui hästi meil läheb.

Samas, kui igal aastal lisandub 462-leheküljeline raport, siis käsitsi on selle läbitöötamine väga tülikas. Tulemuseks on, et peame leppima ametliku lühikokkuvõttega või siis investeerima dubleerivalt suure hulga aega ja raha, et tekitada suhtekorraldusliku info kõrvale ka kasulikku teadmist.

Näiteks Soomes on just kogu avaliku andmehulga niiviisi kasutatavaks tegemine üheks toetavaks strateegiaks, millega avalikus sektoris inimeste hulka vähendada ja poliitikate tulemuslikkust suurendada. Loomulikult ei sisalda sellised andmebaasid isikutunnuseid, et privaatsus oleks kaitstud.

Nii talitades saaksime tõepoolest kõnelda tõhusast e-riigist 21. sajandi mõistes. Siis saab andmetest info loomisega tegeleda sadu uurijaid alates tudengitest ja lõpetades välismaiste tippteadlastega. Aga paha pole ka see, kui igaüks ise omale huvi pakkuva päringu saab koostada ja arutleda näiteks selle üle, kaua võtab aega kõigi eestlaste terveks saamine, kui igal aastal arvab 43 protsenti inimestest, et on oma käitumist tervislikumaks muutnud. Või mida sellise teadmisega peale hakata?

Kindlasti pakuks see võimalusi erinevate elualade vaheliste seoste leidmiseks ja innovaatiliste avastuste tegemiseks. Seekord ilma irooniata. Aga see on juba teise artikli teema.