Igor Taro: sümfooniline kooskõla

Igor Taro
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill.
Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill. Foto: SCANPIX
Kuigi patriarh Kirilli esimene aasta möödus nagu uuel tippjuhil ikka, on ta vähehaaval asunud tööle ka n-ö vaimse diplomaadina, kirjutab vaatleja Igor Taro.

Aasta otsa on Venemaa õigeusu kiriku eesotsas olnud patriarh Kirill. Veidi enam kui aasta tagasi kirjutasin Postimehe veergudel («Peaaegu pühak», PM 9.12.08), et Aleksius II surm on jätnud kiriku teelahkmele. Nüüd on paras aeg vaadata, millises suunas seadis sammud tema järeltulija. Ja kuivõrd kehastab see suund Vene ametliku välispoliitika käepikendust Moskva patriarhaadi rakukeste kaudu. Ka Eestit käsitleb Moskva patriarhaat jätkuvalt oma ajalooliste huvide sfääri osana.

Võitlus geopoliitilise usulise domineerimise pärast «lähivälismaal» alates Soome lahest kuni Musta mereni pole veel lõppenud. Ning suhteliselt värskelt ametis oleval patriarhil tuleb varem või hiljem sellega tegemist teha. Esimene aasta kulus siiski sellele, et õppida tundma lähimaid valdusi ning tegeleda muu hulgas nende pisikeste maiste küsimustega, millega seisab silmitsi iga uude kabinetti sissekoliv tippjuht.

Olulisima muutusena Vene kiriku siseelus esitles patriarh Kirill 23. detsembril koguduste põhimäärust, mille kohaselt läheb kontroll rahaasjade üle demokraatlikult valitud kogudusevanematelt preestrite kätte ning edaspidi peab kõik kogudust puudutavad otsused heaks kiitma piiskop. Kui muudatuste esimene pool on kooskõlas õigeusu maailmas levinud tavaga, siis piiskoppide mõjuvõim koguduste igapäevase elukorralduse üle meenutab pigem Kremli võimuvertikaali dubleerimist.

Paari päeva eest teatas patriarhaat Napoleoni vägede minemakihutamise aastapäeva tähistamise taastamisest esimesel jõulupühal vana kalendri järgi. Ühe patriootilise sündmuse lisandumine oleks nagu väärikas kingitus Kremlile Isamaasõja võidu 65. aastapäeva puhul. (Kuid milliseid arenguid see näiteks Vene-Prantsuse suhetes kaasa toob?)

Kohalikest arvamusliidritest märkis riigikogulane Andres Herkel Postimehe võrguväljaande veergudel (8.12.08) veel enne Kirilli valimist patriarhiks, et uus kirikupea peab tingimata olema riigivõimu truu liitlane. Või koguni Putini isiklik soosik.

Nii mõnigi Vene vaatleja on märkinud, et pole üldsegi välistatud ka eelnev konsensuse saavutamine kirikliku ja riikliku bürokraatia vahel, mis kohendas valimissüsteemi sobivale kandidaadile soodsamaks. Pärast uue patriarhi valimist kommenteeris Marko Mihkelson, et kiriku kuuletumine riigile jätkub ning Kirilli valimine tähendab sisuliselt Sergiuse liini jätkumist Vene õigeusu kirikus. Mõlemad kommentaarid on ka tagantjärele tark olles tabanud naelapea pihta.

Sergiuse liin ja Kirilli võimalik asetumine sellesse vajaks siinkohal pikemat seletust.
Sergiuse patriarhiks saamisele 1943. aastal eelnes kaks perioodi, mille jooksul Nõukogude võim tegeles kiriku (sh nii inimeste kui hoonete) massilise hävitamisega, kusjuures aastatel 1917–1929 kaootiliselt ning 1929–1943 juba süstemaatiliselt. (Vene Teaduste Akadeemia Vene ajaloo instituudi juures tegutseva religiooni ja kiriku ajaloo keskuse juhataja, ajalooteaduste doktori Olga Vassiljeva ettekanne ümarlaual «Õigeusk ja islam Venemaal» 5. märtsil 2003, http://www.pravoslavie.ru/archiv/sovietstate-church.htm#5).

Murrangu tõi Suur Isamaasõda, mille alguspäevadel vaimulike etendatud roll pani Stalinit sellele institutsioonile vaatama uut moodi. Hävitustööle järgnes kiriku ülesehitus tugeva režiimipoolse kontrolli all, millele omakorda kiriku kaasamine välispoliitilisse tegevusse.

Repressioonide lõpetamine tähendas vajadust informaatorite järele ning näiteks Vene õigeusu kiriku asjadega tegeleva nõukogu üks ringkiri 1955. aastast paneb ette lojaal­sete vaimulike kindlakstegemise teabe kogumise eesmärgil. Lühidalt kokku võttes – KGB.

Selle kolmetähelise lühendi rolli 1943. aasta järgse kiriku ajaloos uurinud dissidendist preester Gleb Jakunin on toonud välja Moskva patriarhaadi välissuhete osakonna täiesti erilise positsiooni. «Välissuhete osakonnast käisid välismaal KGB juhtkonna ülesandel agendid koodnimedega Svjatoslav, Adamant, Mihhailov ja Esaulenko. Sedavõrd sügav eriteenistuste imbumine kiriklikku organisatsiooni on ohuks nii ühiskonnale kui riigile,» luges Jakunin intervjuus portaalile credo.ru 1992. aastal augustipööret uurinud ülemnõukogu komisjoni ettekannet.

Praegune patriarh Kirill on kiriku välissuhetega järjepidevalt tegelenud 1970ndate keskelt ning käsitleda teda Sergiuse ja toonasest üldisest liinist sõltumatu nähtusena oleks ilmselt naiivne. Samas patriarhaadi enda vaade Nõukogude perioodile piirdub kiriku rõhutuse tunnistamisega režiimi poolt ning eelistab ulatuslikku koostööd Nõukogude repressiivorganitega maha vaikida.

Ka mõnede kirikutegelaste vaade Nõukogude pärandile võib panna kulme kergitama isegi Vene telesaatejuhte. Nii teatas kuulus diakon Andrei Kurajev kunagi NTV vestlussaates, et kuigi Lenin oli paras lurjus, ei toeta kirik tema mahamatmist, kuna see võib põhjustada eakatele kommunistidele hingelisi kannatusi. Samas kui kommunistid poleks vastu, toetaks kirik mausoleumis eksponeeritava laiba muldasängitamist tingimusteta. Kas tõesti ülim ligimesearmastus või lihtsalt nn Sergiuse liini pärandi kaja?

Ühe tingliku võidu punaateistide vastu on Kirilli-aegne kirik siiski saavutanud – kooliprogrammis on valik­ainena Vene õigeusu kultuuri alused. Õpiku autoriks seesama Andrei Kurajev, keda ühelt poolt nimetatakse uuendusmeelseks vaimulikuks, kuid teiselt poolt suudab ta arutleda impeeriumiaegse etiketi järgimise vajaduse üle jõulupüha teenistusel Issanda Lunastaja peakirikus.

Kuna Moskva kirik pole ka punaminevikust lahti öelnud, vaid hoidnud sarnaselt Kremliga pigem Nõukogude ajastu õigusjärglase rolli, jäävadki sealseid tegelasi alatasa kimbutama kahtlustused ammuste sidemete jätkuvas toimimises. Need aga panevad patriarh Kirilli tegemistele hoopis teise pilguga vaatama.

Suvel tegi Moskva kiriku ülemkarjane visiidi Ukrainasse. Seal teatas ta, et poleks vastu Ukraina passi omamisele. Lisaks on patriarh Kirill nimetanud Kiievit Vene õigeusu kiriku teiseks, lõunapoolseks keskuseks, milles ta võiks koguni veeta poole oma ajast. Erinevalt Vene riigijuhtidest, kes ei raatsi Ukraina pinnale jalgagi tõsta, oli Kirilli toon rõhutatult positiivne.

Üks asi, kui tegu on patriarhi isaliku hoolitsusega, teine, kui mängu tulevad koodnimedega tegelased.

Kokkusattumus või mitte, kuid mõne päeva eest on päevakorrale tõusnud patriarhi visiit järgmisesse riiki, mille suhteid Kremliga ilmestab pikemat aega must joon – Gruusiasse.

Patriarhi Vene uudisteagentuuridele edastatud avalduse kohaselt võib visiit koguni leevendada diplomaatiliste suhete puudumist kahe riigi vahel, mis katkesid pärast Vene armee pealetungi Gruusiasse 2008. aasta augustis. «Kui pole riiklikke saadikuid, tulevad kiriklikud,» vahendas patriarhi sõnu newsru.com.

Erinevalt Kremlist pole Moskva patriarhaat tunnustanud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia õigeusu koguduste lahtilöömist Gruusia kirikust, kuid ka Vene riigivõimud omandasid mõju Gruusiast lahkulöönud piirkondade üle ammu enne nende ametlikku tunnustamist.

Igal juhul panevad ka mõningad Moskva poliitikud patriarh Kirillile suuri välispoliitilisi lootusi. «Kirik on selline vaimne diplomaat, kes suudab ehitada vaimse silla poliitilise täiuslikkuse saavutamiseks, mida Gruusia võimudel napib,» sõnas Vene parlamendi alamkoja asespiiker Ljubov Sliska.

Nii Gruusia kui Ukraina näide lubavad oletada, et Venemaa juhtkond on andnud patriarh Kirilli välispoliitilistele missioonidele oma õnnistuse. Kui selle taga on olemas ka laiem strateegia lähivälismaale «pehme jõu» siirdamiseks, siis ootame huviga, millal jõuab Kirill visiidile Eestisse.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles