Jarmo Virmavirta: sisserändajaist pole pääsu

Jarmo Virmavirta Foto: Egert Kamenik

Kolumnist Jarmo Virmavirta kirjutab, et Helsingi bussiliiklus jääks ilma välismaalasteta, eelkõige eestlasteta, hoopis seisma. Ja erinevalt soomlastest bussijuhtidest nad isegi naeratavad.

Sello kaubanduskeskuses vana aasta viimasel päeval toimunud massimõrv viis Soome üle maailma uudistesse ning äratas lehtede arvamuskülgedel ja veebis tulise kriitika sisserändepoliitika üle.

Isegi peaminister Vanhanen imestas oma blogis, miks tapja pole veel maalt välja saadetud. Tegu oli paarkümmend aastat Soomes elanud Kosovo albaanlasega, kelle kuriteoregistris seisis mitu karistust erinevate kuritegude eest. Viimati mõisteti talle lähenemiskeeld oma tüdruksõbra suhtes, kelle ta vana-aastaõhtul ka tappis.

Ei ole üllatav, et selles kontekstis tekib sisserändepoliitika kohta küsimusi, eriti kui valitsuse programmi kohaselt soovitakse Soome veel lisaks siia tööle tulevaid sisserännanuid. Arutelu on alanud ka teiste asjaga seonduvate teemade puhul – arutletakse, kuidas kontrollida lähenemiskeelust kinnipidamist ja kuidas tõkestada perevägivalda.

Et tegu oli just Kosovo albaanlasega, ei tee toimunust veel erijuhtumit. Soome kuulub värske uurimuse järgi nende Euroopa maade hulka, kus on kõige enam vägivalla põhjustatud surmajuhtumeid. Soomest veel vägivaldsemad on Leedu, Läti ja Eesti.

Mis puudutab sisserännet, siis Soome ei ole oma probleemidega üksi. Sisseränne on kasvav nähtus kogu Euroopas, ja koos sellega kasvavad ka sellega seonduvad probleemid. Rikaste riikide elanikkonnast on üle kaheksa protsendi sündinud mõnes teises riigis, Ühendriikide elanikkonnast lausa 13 protsenti. Inimesed vahetavad riiki eelkõige töökoha või õpingute tõttu.

Sisseränne Soome on seni olnud suhteliselt tagasihoidlik, kuid seda soovitakse hoogustada, kuna usutakse, et tööjõudu hakkab tulevatel aastatel nappima. Sõjajärgsel ajal sündinud moodustavad elanikkonnast suure vanuserühma ja on vaja kedagi, kes pensionileminejatest tühjaks jäänud töökohad üle võtaks. Lisandunud elanikkonnast tubli poole moodustavad sisserännanud. 

1970ndatel Soome migratsiooniametit juhtinud Eila Kännöt peeti rahvuskangelaseks, kuna erinevalt Rootsist ei lubanud ta sisserännanuid niisama lihtsalt riiki.

Kui kolisin 1980ndatel Turusse, öeldi mulle, et seal elavat kaks neegrit: üks mängib korvpalli, teine rikub seadusi. Praegu aga on Turu turg, eriti laupäeviti, etniline vaatamisväärsus. Isegi Rootsi on muutunud karmimaks sinna tööle suunduvate sisserändajate suhtes kui Soome. Soomes elavast 200 000 välismaal sündinust suurem osa on pärit ELi maadest, eelkõige Eestist. Üle kümne protsendi on tulnud Venemaalt. Palju on sisserännanute hulgas ka aafriklasi ja asiaate.

Siiski ei ole sisseränne ka Soome puhul mingi uus nähtus. Venemaal toimunud revolutsioon tõi Soome palju venelasi. Enne seda tuli siia pagulasena Konstantin Päts, Hella Murrik tuli siia õppima.

Hella Wuolijoe näidendid on siiani armastatud. Praeguse aja olulisemateks nimedeks on teiste hulgas keenialasest jooksja Wilson Kirwa, kes valiti 2008. aasta positiivseimaks soomlaseks, ja Runebergi auhinna saanud venelane Zinaida Linden, ja, miks mitte, ka Sofi Oksanen.

Erinevalt sellest, mida üldiselt arvatakse, ei suhtu soomlased välismaalastesse kuidagi erakordselt halvasti. Selliseid vägivallajuhtumeid, nagu Itaalias Kalaabria maakonnas toimunu, Soomes ei ole, rassismi on siin vähe. See tuleneb kolmest asjast. Ka suurenedes on sisseränne püsinud ometi mõistlikkuse piirides. Teiseks, paljudel elualadel on välismaalased juba praegu oluliseks tööjõuks. Helsingi arstidest 15 protsenti on sisserännanud, bussiliiklus jääks ilma välismaalasteta, eelkõige eestlasteta, hoopis seisma. Nad erinevad soomlastest bussijuhtidest selle poolest, et nad on sõbralikumad. Kaugemalt pärit bussijuhid isegi naeratavad.

Ja kolmandaks, soomlastel endilgi on kogemusi piiri taha kolimisega. Sõdade järel toodi praeguse Soome territooriumile üle 400 000 Karjalast põgenenu. 1960ndatel läks sama palju soomlasi Rootsi tööle. 20. sajandi alguses oli tavaline, et Soomest käidi Ameerikas «pussiga kulda voolimas».

Kui aga raha jutuks tuleb, ärrituvad soomlased kergesti. Tulevad siia meie raha eest elama – see on üldine seisukoht ja usk. Nii arvatakse eelkõige varjupaiga taotlejatest, keda eelmisel aastal oli üle 4000. Neid on viimastel aastatel rohkem kui varem ehk paljuski ka seetõttu, et Soome maksab põgenikele enam kui ükski teine ELi riik.

Lisaks on Soomel rahvusvahelised lepingud 700 põgeniku vastuvõtmiseks. Vastuvõtukeskusesse viidud põgenik saab lisaks korterile ka 376 eurot kuus, veebruaris kärbitakse seda summat 84 euro võrra. Teised sisserännanud saavad osa Soome sotsiaalkindlustusest ja näiteks töötuina toimetulekutoetusest. Need, kes tulevad siia tööle, püüavad siiski hankida ka töökoha. Eestlastel läheb see kergemini, asiaatidel ja aafriklastel raskemini.

Vastuvõtukeskustes õpivad põgenikud soome keelt ja kultuuri ning ootavad varjupaiga andmise otsust. See võib võtta kuid, isegi aastaid, mis on liiga pikk aeg. Vastuvõtukeskusi on Soomes juba tubli 20, kuid plaanitakse veel 40. Riik maksab kohalikele omavalitsustele vastuvõtukeskustesse saadetavate põgenike eest, kuid omavalitsuste elanikud ei taha just meelsasti naabruskonda vastuvõtukeskusi.

Seoses sisserändega tuleb arvestada ühiskonnas mitmete valdkondadega. Koolidesse on vaja sisserännanu taustaga õpetajaid. Politsei tahab enam välismaalasi oma ridadesse. Sisserännet peetakse kasvavaks ja normaalseks nähtuseks. Vananev Soome vajab kahtlemata sisserännanuid. Aga sellega seondub ka probleeme, mille lahendamine nõuab raha. Sellest ei ole pääsu. Kuid kokkuvõtlikult on sisseränne ühiskonnale rikkuseks.