Juhtkiri: pudel põõsa all

Taara. Foto: Margus Ansu

Panditaara süsteemi ei tohi lasta kokku kukkuda

Kui tahes hea süsteem ei ole lõpuni täiuslik. Alati võib ja tulebki mõelda, kuidas asja nii arendada, et tulemus saaks parem. Kuid töötava süsteemi radikaal­ne ümberkorraldus peab olema eriti hoolikalt läbi mõeldud ja toekalt põhjendatud. Vastasel juhul võib loodetud kasu asemel järgneda hoopis kaos. Parem vana parandada kui uut teha, ütleb eesti vanasõna.

Just sellest lähtudes tuleks suhtuda ettevaatlikult riigikogu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni liikmete Toomas Tõniste ja Erki Noole väljapakutud seadusemuudatusse, millega muudetaks joogitaara pandipakendi süsteemiga liitumine vabatahtlikuks.

Praegune kord olevat nende meelest ebaefektiivne ja kallis ning nuumavat asjata pakendiautomaatide müüjaid. Viimaste lobitööst rääkiv Tõniste kuulub ise hulgimüügifirma omanike ringi...

Juba enam kui neli aastat Eestis toimivat pandipakendisüsteemi on muudetud ja küllap muudetakse ka edaspidi. Probleeme ju jagub, alates kõige lihtsamast, mida me joogitaarat tagastades klientidena omal nahal tunneme.

Küllap on paljud meist olnud ärritunud, kui taaraautomaat ei tööta või keeldub pudelilt-purgilt koodi lugemast. Muresid on kahtlemata ka tootjatel, importööridel, kaupmeestel – kõigil, kes pakenditega kokku puutuvad. Läti ja Leedu pole oma süsteemi käima saanud, see tekitab meile lisakulutusi.

Kuid faktid räägivad selget keelt, et suur osa Eesti inimestest on süsteemi omaks võtnud. Järelikult raha ehk pandiga motiveeritud taaratagastus täidab oma eesmärki – ja see on puhtam keskkond. Numbrite poolest, mida edastab pakendikoguja, liigume ühte sammu meile paljudes asjades eeskujuks olevate Põhjamaadega. Mullu detsembris teatas osaühing Eesti Pandipakend, et viimase nelja aastaga on Eestis kogutud 631 miljonit pakendit. Plasttaara tagastusmäär kasvas juba 2007. aastal 90 protsendini.

Senise korra pea peale keeramisega võib riik valusalt sõrme lõigata. Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek tunnistab tänases Postimehes, et eespool räägitud seadusemuudatus viiks senise süsteemi kiire kokkuvarisemiseni. Vabatahtliku pandisüsteemi pooldajate argument on, et see tooks kaasa toodete odavnemise.

Tore küll, aga kas pisut soodsam jook teeks meid ikka õnnelikumaks, kui see tähendaks ka suuremat tõenäosust leida taarat vedelemas metsa all ja mere ääres? Vaevalt küll. Ei maksa ka unustada, et iga natukese aja pärast kodanike harjumusi muutes paneb riik mängu osa oma usaldusväärsusest.