Anton Tšehhovi kuulsas novellis «Ametniku surm» (1883) sureb riigiteenija, kes on harjunud end alandama ja värisema ülemuste ees. Erinevalt Gogoli kaastundest Akaki Akakijevitši surmale «Sinelis» – kus ametnik sureb pärast «tähtsa isiku» pealekärkimist – ironiseerib Tšehhov seesuguse surma üle. Inimene ise ei sure, sureb inimesest võõrandunud, tema ametnikustunud hing.
Küllap võib tänases Eestiski kohata ärahirmutatud, alandatud, lojaalsus- ja alluvuskohustusega sandistatud mõtlemisvõimega riigiteenijaid. Nüüd, kus avalikus teenistuses tõmmatakse masu tõttu kohti koomale ja lastakse inimesi lahti, ilmneb see eriti teravalt. Põhjuseks pole siiski preisi-vene bürokraatia traditsiooni õitsele puhkemine Eestis, vaid ametnikkonna küüniline parteistamine. Kuigi, mis vahet seal on, kas ametniku karjääri määrab ära tema meeldimine ülemusele või «õigesse» parteisse kuulumine.
Väravad lükati valla ministeeriumide kantslerite ärajagamisega valitsevate erakondade vahel. Sealt edasi on laienenud erakondlik mehitamine ministeeriumides määrani, et võib rääkida ühe või teise erakonna kontrollist ministeeriumi (resp ametnike) üle.
Maakondade parteilist kontrolli teostatakse maavanemate kaudu. Rääkimata sihtasutuste või riigiettevõtete nõukogudest, kus liikmete poliitilise dispositsiooni järgi võib ennustada, kes «valitakse» üht või teist asutust juhtima. Iga nädal toob uudiseid «omade jopede» rindelt.
Gogol ja Tšehhov välgatasid meelde, kui lugesin koondamiskirve alla sattunud (või asetatud?) Eesti Raadio toimetaja Maris Johannese tabavat täheldust: «Inimene võetakse tööle professionaalsete oskuste pärast, lastakse lahti aga isikuomaduste pärast.» (EE, 7.01). Johannes ütleb selle olevat tänapäeva vanasõna, mis viitab juurdunud praktikale. Seda praktikat lähedalt näinuna arvan, et vanasõnagi on juba aegunud. Avalikus teenistuses või omavalitsustes tööle võtmine sõltub suuresti poliitiliste jõudude vahekorrast ministeeriumi või omavalitsuse «haldamisel».
Sinu CV võib olla ükskõik kui raskekaaluline. Kui valitseva erakonna «tagatoas» on otsustatud «võtta või jätta», siis kandub otsus valimiskomisjoni või nõukogusse. Professionaalset vastavust, kuid erakondlikku sobimatust saab elegantselt põhjendada kui kandideerija ülekvalifitseeritust sellele kohale.
Nii toimib Eestis juhitud demokraatia. Avaliku teenistuse parteiline ärastamine tähendab seda, et riigi teenimine allutatakse parteide omavahelisele võitlusele võimu pärast. Ametnikud määratakse mõtlema pidevalt sellele, mida arvab neist parteiline ülemus. Tulevane ametnik inimeses sureb enne, kui temast üldse ametnik saab.